reede, 28. august 2009

Villakammid

Villa kammimist peetakse üheks vanimaks villatöötlemise viisiks. Mis tundub ju igati loogiline, kui mõelda, et vanasti (ja mõnede rahvaste juures ka tänasel päeval) saadi loomadelt villasid ka nende kammimise teel. Lõngaketramine oli otseselt seotud kangakudumisega, selleks vajati pikakiulist tugevat lõimelõnga, mille jaoks sobis paralleelsete kiududega kammvill ja sellest kedratud lõng kõige paremini. Kammimise teel saab mitmekihilise villaga lammaste villast eraldada pikad pealis-ja üleminekuvillkarvad, järele jäävad lühikesed pehmed alusvillkarvad. Mis omakorda on sobilikud kraasimiseks. Sellist kraasitud, lühikese kiuga villast kedratud lõnga kutsuti mõnel pool ka koelõngaks.


Olen siiamaani oma lammaste villasid ainult kraasinud. Meie talu lambad annavad aga väga erisugust villa, alates peenvillast kuni jämevillani välja. Erisugused villatüübid vajavad ka erisugust töötlemist, nii katsetasingi lisaks kraasimisele villa kammimist. Sellekohast õpimaterjali on internetis palju, leidsin Sue Macniven`i video, milles ta kasutab samasuguseid Louet`i villakamme (küll kaherealisi, mis pidid töötama tõhusamalt).
Kammitud vill jäi mõnusalt sileda pinnaga ja väga ilusa läikega. Kuna villakammid on väikesed, siis ka kammitud villalindid tulid tillukesed, nii proovisin kedrata kedervarre mitte vokiga.
Pean mainima, et minu jaoks oli heietamine kammvillast keerulisem kui kraasitud villast. Villakiud on kammvillal tihedasti üksteise vastas, nii on heide andmine raskem ja ehk polnud kedervars seekord villale ka vastava raskusega. Lõng kedervarrel aga paistab ilus sile ja kauni läikega ikka.
Siin hea näide siis sellest, kuidas villakammidega ümber käia:

teisipäev, 25. august 2009

pühapäev, 23. august 2009

Rukkiema aeg

Igal oleval asjal siin ilmas on oma algus, põhi, ema või hoidja. Nii rukkilgi. On piduliku moega aeg, mil peetud laatasid ja kirmaskeid, kirjutab Maavalla Koda.
Loe lisaks siit.


Põlluvargamari




Põldmurakas (Rubus caesius), põldmari, marivars, põldvääne, karumarjad.


neljapäev, 20. august 2009

Leivapäevad

Ei olegi näts või kohmakas....jaa, täitsa ehtne rukkileib!
Nii võis iga Leivapäevadel osaleja küll rõõmuga mõelda-öelda, võttes ahjust välja enda segatud, sõtkutud, maitsestatud, vormitud ja küpsetatud leiva.
Suve alguses Esna Meistrite ja Vanade Oskuste koostöös ja Kohaliku Omaalgatuse Programmi toetusel läbiviidud leivapäevad sõnas ja pildis siin:

Leivajuuretis ehk leivapojuke on hakkama pandud


Esimesena läks ahju peenleib


Igaüks segas valmis enda leivataigna


Niikaua kui leivad ahjus küpsesid, käis Indreku juhendamisel äge taignalabida voolimine


Võitegu käis seekord "äiu-äiu" meetodil, mis päädis Kadri rõõmsa hõiskega:"Valmis sai!"

Ja siin nad on, igal pätsil oma tegija hinge-ja käesoojus sees


teisipäev, 18. august 2009

Vokisepp


Ühe pärimuse kohaselt leiutati vokk 16. sajandi algupoolel Braunschweigis, teistel andmetel tunti vokki 13. sajandi lõpus Speyeris ja Abbeville`s Prantsusmaal. Üksmeelt pole ka selles, kas tolleaegsed vokid olid juba jalaga tallatavad või ainult lühi ja pooliga varustatud käsivokid. Oli sellega kuidas oli, vokk ise osutus nii tõhusaks tööriistaks, et levis kiiresti üle terve Euroopa. Põhja-ja Baltimaade aladele jõudis vokk Vallinheimo andmetel 16. sajandi keskel.
(Veera Vallinheimo. Das Spinnen in Finnland. Helsinki 1956).


Voki tegemine on olulises osas treimine ja nii sai treialitöö arengusse erililise hoo sisse just voki leiutamine. Tolleaegsete treialite nö tootevalikusse kuulusid põhiliselt erinevad puunõud, nii treiti kausse, vaagnaid, aga ka kroonlühtreid ja küünlajalgu. Pikkade aastakümnete, isegi terve sajandi vältel kuulus treialiamet linnakäsitöölistele. Tallinna kodanike nimeregistrisse lisati 16. sajandi lõpul mitmed treialid, sealhulgas ka 2 eraldi nimetatult vokimeistrit. Nii said linnakodanikeks 1588. a. Hans Wockemaker ja 1599. a. Tonnie Wockemaker.
Maale jõudis vokk esmakordselt alles 17. sajandi lõpus, esmalt mõisatesse. Talurahva kätte tuli see ketrusriist veelgi hiljem, põhiliselt 18. sajandi vältel. Sealtmaalt hakkas vokivalmistamine levima ka maatreialite seas. 19. sajandi alguses meisterdasid külatreialid eeskätt just vokke ja kutsuti neid tegijaid vokitreialiteks, vokiseppadeks ning vokimeistriteks. Algas tõeline "vokibuum". Vokimeister oli igati hinnatud, väärikas ja ihaldatud amet. Nii kirjutati Otepää kandist:
"Hea vokimeistri kuulsus võinud ulatuda üle terve kihelkonna. Hea vokitegija võinud selle tööga enese varasematel aegadel ära elatada".
(Etnograafiline Arhiiv Eesti Rahva Muuseumis. Tartu)
1881. a. loendati Eestis maal 261 vokimeistrit, nii tekkisid mitmel pool ka piirkondlikud vokitööndused, tuntumad neist Tudulinnas, Saaremaal, Hiiumaal ja Haanjas.
Villaveskite ja ketrusvabrikute tulekuga aga langes nõudlus vokkide järele ja nii loendati 1937.a. veel terve Eesti peal vaid 39 vokimeistrit.
Ei tea, kas tänasel päeval leidub meil veel meistrit, kes oskaks vokitreimise kunsti? Kuuldavasti mitte.
Õnneks on aga siiamaani alles paljude tolleaegsete vokimeistrite käsitööna valminud vokke, ja mis veel olulisem, need pole enam pelgalt nostalgilised toakaunistused kaminanurgas, vaid täitsa tarvilised käsitöövahendid. Tihtipeale polegi neile vaja muud kui tolm ja mustus maha pesta, natuke kõpitseda ja korralikult õlitada.



Anne kenal püstvokil sai tallalaua kulunud nahksed kinnitused uute vastu vahetatud

reede, 14. august 2009

Kärajad ja käramine

Viru Folgi nädalakirjas kirjutab Mikk Sarv nii: "Kõik head asjad maailmas on ümmargused. Päike on ümmargune, Maa on ümmargune, Kuu on ümmargune. Meie esimene toitja, ema rind on ümmargune. Küllap sellepärast kogunesidki inimesed ammustel aegadel Ringi, kui tahtsid midagi olulist lahti arutada ja hea otsuseni jõuda. Ringi kaasnimeks on olnud kera või ka kära, millest ongi tuletatud taoliste arupidamiste muistne nimi kärajad. Sõna ainsuse vorm on kära. Kärajad tähendab seega mitmeid, korduvaid kokkuistumisi sama asja selgeks arutamisel."


Meie pidasime esimese Villakäramise maha Vana-Olevi talus.
Mõnus ilm, mõnusad inimesed, head mõtted ja teod. Tore päev oli.
Rohkem juttu Hea Villa Seltsi tegemistest siin ja pilte siit ja sealt.

Villakraasimine tundus huvipakkuv ka ootamatule külalisele



Vokki viimas

Alati on tore saada kokku samal mõttel ja meelel olevate inimestega või nagu ütles Läänemaa käsitöö grand old lady Silvi Saarlo: "Hingame siin ju kõik ühes rütmis!"
Kesknädalal sai Puise ninal teoks just selline, ammu plaanitud kokkusaamine rannarahva käsitöötegijatega. Olid villa- ja lõngateemad, nii teoorias kui ka praktikas. Ja järgmisena on juba oodata Läänemaa meistrite näitust endakedratud lõngadest.
Tänusõnad MTÜ Rannarahva kultuuriseltsile ja kõikidele osalejatele!

Silvi Saarlo pidamas sütitavat kõnet eesti käsitööst

Jutuajamisi lambast lõngani

Uus Louet`i trummelkraas rannarahvale leidis kiirelt rakendust

pühapäev, 9. august 2009

Ülle Raplamaalt kirjutab oma blogi tutvustuses, et kõik mis oli vanasti, on tema arvates huvitav ja vajab järele proovimist. Ja teine Ülle, lambakasvatustalu perenaine Soomest ütleb: "Ise tehes kulub rohkem aega, aga see tegevus on ka mõtestatud."
Toreda kokkusattumisena on just need kaks naist kõige paremini oma sõnades väljandanud meie mõtteid ja tegemisi.
Soovist anda edasi oma teadmisi ja kogemusi ning pakkuda erinevaid koolitusi meie mõttekaaslastele kui ka endile, asutasime märtsis 2009 mittetulundusühingu Vanad Oskused.
Siin päevikus soovimegi Sinuga, hea külaline, jagada nii meie seltsi kui ka ühe väikese talu toimetamisi.

Tere tulemast!

LinkWithin

.