reede, 25. september 2009

Seenetab

Kui korilase hing tunneb rõõmu juba kevadel esimeste umbrohuliblede tärkamisest ja mahlade voolamisest, siis suvelõpus- sügisel saabub ikka tõeline piduaeg. Eriti mükomaanidele. Eelmistes postitustes sai kirjutatud seenemaailma mikroelanikest ja teises etnoseenendusest, sedakord siis seened kulinaarses võtmes. Hea Aili Saaremaalt tõi külakostiks imehäid lehter-kukeseeni, seesuguseid pole mina veel mandrilt leidnud.

Lehter-kukeseen (Cantharellus tubaeformis)


Häid seeni ei ole ju kunagi küll. Suur oli kiusatus kõik need värskelt pannile lüüa, siiski õnnestus mul osad kenasti talvevarudesse jätta nii külmutatud kui kuivatatud kujul:


Viimane moodus on üks vanimaid säilitamise viise ja sobib eriti just õhukese viljalihaga seentele, nagu kukeseened, mustad torbikseened aga ka paksemad puravikud, neid peaks enne kuivatamist viilutama. Kuivatades säilitavad seened hea maitse ja rikkalikult oma aroomi.
Ja lõpetuseks midagi maitsemeeli eriti erutavat ehk lehter-kukeseenemoos.
Retsepti leidsin Irma Järvineni, Lasse Kosoneni, Marita Joutajärvi raamatust "Parimad söögiseened ja maitsvaimad seenehõrgutised". Potti läksid värsked lehter-kukeseened, vesi, palsamiveiniäädikas, loorberileht, nelk, pipraterad, sool ja moosisuhkur (mina kasutasin küll tavalist suhkrut). Ja keetsin nagu moosi ikka.
Silma jäi see hoidis just sellepoolest, et autorid lubavad võrratut maitseelamust koosluses lambapasteediga. Viimane on aga meie lambatalu menüüs ikka. Eriti mihklipäeva aegu.

1 kommentaar:

  1. Tere Julika
    Mina olen meilt Läänemaalt, rabaäärsest metsast
    neid kukeseeni leidnud. Nad on aga nii hästi maskeerunud, et kui ei oska otsida ei pruugi tähele panna- arvad et on puulehed. Ainult kollane jalg reedab, kui seda märkad.

    VastaKustuta

LinkWithin

.