Pojeng - jumalate soosik

Antiik-Kreeka tervenemisjumala Asclepiuse armukadedus oma lemmikõpilase Paeoni vastu kasvas nii suureks, et sekkuma pidi peajumal Zeus ise. Kaitsmaks Paeoni, muutis ta tolle imekauniks lilleõieks, keda hakati kutsuma samuti Paeoniks. Sellest nimest tuleneb palju hilisem nimetus Paeonia, ametlik ja teaduslik nimi ilutaimele, keda meie tunneme pojengina.

Pojengi jumalikkusest pajatavad ka pea paari aastatuhande tagused ülestähendamised ja uskumused Vana-Hiinast. Maal, mida peetakse pojengi kodumaaks usuti, et tema kasvatamist soosivad jumalad - seal kus kasvab pojeng, kaovad kurjad vaimud. Kes hoolitseb nende kaunite ja siidiste õite eest, saab osa lille ilust ja headusest....

Oleme meiegi saanud alati osa nende ilust ja headusest- kus iganes on me kodu ja aed, seal õitsevad pojengid.

Minu pisuke kiire kuduminegi sai seekord pojengilõhnaline, suvesoe ja head mõtted sees :) Sallisahtlisse ootama oma aega koos teiste omasugustega siin ja siin.

Nende kaunite suveõite ilu on nukralt üürike. Aga selle üle ei pea me mitte kurvastama, sest igast närbunud õiest saab ju küpsete viljadena taas uue algus.

Ja kui teil on ehk soov ise kogeda pojengi tervendavat mõju, siis siin üks keskajast pärinev uskumus:

Pojengi viljadest tehti pärlid, mida kanti kaelas 40 päeva. Pärlite suuremat mõju usuti siis, kui vilju niisutati püha veega ja need olid aetud punasele niidile nõelaga, mida varem polnud keegi kasutanud.

Sõbralikud sokikesed

Et mis mõttes nüüd sõbralikud. Tegelikult päris mitmes mõttes. Sellised soojad, käsitsi kedratud, käsitsi kootud, taimedega värvitud, üleni naturaalsetest materjalidest. Otse loodusest. Aga olulisem veel, et nende väikeste sokikeste tegemisel on koos nii palju mu heade sõprade ja tuttavate südamega tehtud käsitööd, et selle kohe peab kirja panema.

Kõigepealt mu ülepõldude hea naabrimemm Vaike, kes mind ikka koerakarvaga varustab, nii nagu ka teised head tuttavad, kes ei pea paljuks oma koerakarvad kokku koguda ja mulle ketruseks tuua.

Nahakoja Piret, kes ilusat nahatööd teeb, seejuures ka armsaid nahast nööpe.

Liis, kes taimedest imelisi värve välja võlub ja nendega lõnga värvib.

Merike, kes seente värvielu tunneb ja samuti taimedega nii lõnga kui ka villa värvib.

Sangaste villaveskimees Neeme, kes meie lammaste villadest alati ilusaid lõngu ketrab.

Anne, kes mu ideed ja käsitsikedratud (koerakarva) lõngad või ka villaveskis tehtud imekiiresti pehmeks kudumiks vormistab ja endagi poolt alati häid kudumise nõuandeid jagab.

Ja mainimata ei saa jätta muidugi mu neljajalgsed laudasõpru, kes kõik usinasti mulle head ja paremat ketrusmaterjali "toodavad".

Siin ülemisel pildil Liisi poolt krapiga värvitud lõng, Merikese seentega (verev vöödik) värvitud vill, Pireti "villakoera" alaska malamuudi pehme valge aluskarv, mis kedratud vokil kokku lambavillaga. Naturaalsed lõngavärvid on aga kõik pärit meie oma villakandjatelt.

Koerakarva-lambavilla kudumite sarjale "Talulaps" on peagi lisandumas teisigi soojendavaid kehakatteid, mõeldes kõige pisimatele (0-6 kuud).

Vitamiinipuudus

Talvenaudingust on saanud lumeväsimus, vitamiinipuudusest vaimunälg. Sestap otsis silm midagigi värsket ja pilk jäi pidama pliidi kohal rippuval sibulavõrgul. Selline tore võrkkott, mis ennevanasti ikka ausast puuvillast punutud, ja mu mälupildis sisaldas nii mees- kui ka naisinimese kandamina alati vähemalt üht saiapätsi ja piimapudelit. Mu sibulate ümbris seevastu on hoopis miskisest läikivast kapronkiust põimitud.

Tea, kas andis sibul vaimuvärskust või mõte helklevast võrgust, aga meenus Craftwergi raamitu kotiteema saatuslikust naisest. Nõnda siis kaunistasin oma lõbuks veidi väsinud võrgukoti mõnede mustade pärlite ja litritega ja üks pikakarvaline sall sai jupi lühemaks, et katta kulunud sangad. Mõttes tegin kummarduse Peipsiääre kangetele ja tublidele naistele.

Siinkohal aga ka tervitused Craftwergi perele ja vaimuvitamiini kõigile kotiüritusel osalejatele, sest uus "Raamist väljas" kotiteema on välja kuulutatud.

Talvine

Külm tõi uued värvid, sall tõsi, soojendas juba eelmisel talvel. Värske lume toonid koos jõulumeeleoluga on aga välja valitud ja lõbus kiire kudumine ees. Tegemine ikka samast sarjast.

3x viisteist

-15 talvekülma
15. päev detsembrit
+ 15 grammi koera-lambasooja

Parasjagu uue talvevärvilise salli soojaks triibuks.

Sada sügisvärvi silma

Lõngasalve varud, mõnuga ribadeks lõigatud vanad pitspluusid, sada silma vardale 10 mm. "Värvikoodi" andis sügis kodutalu õuelt.

Eeskuju Sally Harding`i raamat "Jämedate varrastega kiirelt kootud", kirjastus Varrak 2005. Kudumine tõepoolest kiire ja..... sügisene, sest nii nagu sa hommikul ei tea, milliseks kujuneb üks Èestimaa sügisilm, sai ka salli tegelikust pildist aimu alles viimase silma mahakudumisel.

Kohe-kohe toovad talvekraadid aga juba uued värvid. Ja minu uue salli :)

Tiksub

"Raamist väljas" sügissonaadiks saanud kott on leidnud seekord uue "raami" ja tiksub nüüd seinakellana oma aega. Craftwergi pere sosistas välja uue kotiteema, sellise intrigeeriva, et pani loovuse mõtted juba ka tiksuma....nojaa, kui oled korra sõrme andnud....
Eks ta raske nüüd ole ka, kui mõelda, et viimaste aegade põhiliseks "daami aksessuaariks" on olnud laudabotikud ja käed küünarnukkideni värskelt pügatud aroomikates lambavillakuhjades.

Tervitatavad on aga sellised ühistegemised ja- teemad. Sünnib alati midagi uut, põnevat, erinäolist. Vaata neid, oma isetegemise lugudega kottide sügisalbumit siit .

Üleminek talveajale

Craftwerki tegijate "Raamist väljas" tänuväärne kotimeisterdamise ühisüritus pani minugi mõtted raamist väljuma ja sedavõrd, et oma kotiteoga ei mahtunudki inspiratsiooniks antud teemasse :) Aga kindlasti ootan põnevusega, mis on juba järgnevate kuude teema.

Kellad on ammu talveajale keeratud, loodus sätib end puhkama, aga inimesed muudkui tormavad. Aega ei ole, kiire, kiire, kiire.... kuidas sina jõuad, seda, teist, kolmandat? Ei jõuagi.
Mul on aega küll. See aeg ei taha muidugi kuidagi kokku sobituda etteantud tähtaegadega, busside sõidugraafikutega, kokkulepitud kohtumistega jne, jne. Ja nii ongi, et oma lähedaste meelehärmiks toimetan lõpuks ikka "kaheteistkümnendal tunnil" ja viimasel minutil. Ilma seieriteta ei saa aga minagi.

Aga kellakotist või kotikellast saab patarei alati välja võtta.

Aega ju on.