kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Sinine ja valge

Hea Piret tõi Mardilaada aegu mulle ketrusprooviks oma koerte aluskarva ja hiljem saatis ka pildid. Mulle meeldis nende hulgast kõige rohkem see sinitaevaga rannapilt ja Pireti lahkel loal selle ka avaldan. Koerad on alaska malamuudid, kelle kohta on ilusa iseloomustuse kirjutanud koeraveeb.

Aga et see ürgne tõug, nagu nimigi viitab, pärineb karmidelt lumistelt aladelt, kus taevas pigem jäiselt külmsinine kui siniselt suvesoe, siis siin vaade ühest hirmkülmast talvehommikust meie karjamaadele.
Kui me nüüd ise juba ei kasvataks lambaid ja karjakoeri borderkollisid, siis valiks arvatavasti omale hoopis selle targa ja tööka koeratõu esindajad, sest vaadates ümberringi neid lumevälju ja tagasitulevaid päristalvesid, oleks ju imevahva koerte kelgurakendiga ringi tuisata või kui automootor järjekordselt ei käivitu, sutsti kohalikku poodigi libiseda.

Hea meelega kasvataks neid muidugi ka kui "villakoeri", kes alaska malamuudid kahtlemata on. Seesama koeraveeb toob nende juures ühe "miinusena" välja just rohke karvavahetuse, mis kasvatajaile tülikas lisakohustus. Mulle endale tundub see omadus küll kõvasti plusspoolele minevat :)
Siin väike prooviketrus nende koerte valgest aluskarvast, ühekordne koerakarvalõng on kokku korrutatud meie talu lambavillaga. Mõnus, pehme, soe....nagu alaska malamuut isegi.


kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Vokkima ja wokkama



Rohkemat tutvustamist vokinädala tegemistest Eesti Põllumajandusmuuseumis leiad siit.


Kohtumiseni Ülenurmel!

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Verandal

Uue aasta teise päeva ilus, külm ja karge hommik Esnas. Kadri oli meie saabudes jõudnud juba lambarasva mõisaköögis sulatada. Muud ettevalmistused tegime sealsamas, igaüks sai vajaliku pikkusega küünlatahid pulga külge siduda ja raskuseks väikesed mutrid alla rippuma. Ja siis välja, mõisa verandale küünlaid kastma. Ikka nii, et kordamööda sularasva sisse ja välja. Ja nii jälle uuesti ja uuesti, kindlas rütmis, tahtide otsa seotud mutrite vaikne kõlksatus vastu potipõhja. Kuidagi väga rituaalne oli see.

Vahepeal kui sularasv tahtis natuke rohkem hangumist ja meie varbad ülessulatamist, tegime tutvust Esna mõisa ruumidega ja imetlesime mõisapargi vaateid.

Ja taas verandale, kuni lumivalged küünlad me arvates parajaks said kastetud.

Aga siin üks võimas jääpurikas sealsamas veranda katuseääres. Seegi ju omamoodi kastmine, eks ole.

Aitäh Kadrile ja Indrekule Esnas!

reede, 1. jaanuar 2010

...


HEAD UUT AASTAT!

LinkWithin

.