Kadakane

Päris valus oli vaadata, kuidas mitukümmend saagide ja kirvestega varustatud meest kadarikus lausraiet tegid. Meelel mul see, kuidas endise linnainimesena oma väikeses aias igat istutatud (kultuur) kadakat poputatud sai- talvel raske lume eest ja varakevadel päikesepõletuste eest kattes. Ja see, kuidas maale elama tulles oli hinges lootus, et meiegi maalapil ometi kasvaks kadakaid. Mõelda vaid, üks kasvaski vana kiviaia veerel, kuni kitsed- lambad maiustamas käisid. Praegu on me ainumas õues looduslikult kasvav kadakas täpselt samasugune roostepruun, nagu see Muhumaal mahavõetu. Saega kallale veel ei lähe. Lootus on, et sitke põõsaspuuke näitab uuesti eluvaimu.

Möödunud laupäeval Muhumaa põhjaranniku pangapealsel oli jõutud juba üksjagu kadakaid maha võtta. Käimas olid MTÜ MuhuMaaLamba talgupäevad, eesmärgiks puhastada jupike rannikuala kadakatest ja muudest puudest ning taastada uuesti alvar, kus saare lambaid karjatada. Talgupäevade juurde kuulus ka loopealsele karja-aia ehitamine. Et tegu paese pinnasega, millel mullakihti vaevu 10-15 cm, ei tulnud kõne allagi traataia tegemine, pealegi poleks see sobinud sealsele looduskaitsealale. Looduslikest kohapealsetest materjalidest, lihtsalt teostatav risuaed- sellise aia rajamist me saarerahva lahke kutse peale õpetama läksimegi.
Meil endal on taoline aed juba mitmendat aastat lambapiirdeks. Kasutasime kõiksugu "risu"- oksi, hagu ja isegi vanu lauajuppe, mis kütteks liig pehkinud. Ühesõnaga, selline kraam, mis muidu lõkkesse läheb.

Muhumaal oli risuaia ehitamiseks käes parim materjal. Sealsamas raiutud kadakas ja mänd- okaspuud, mis peavad kõige kauem vastu kõdunemisele. Ei kusagilt kaugelt vedada, ainult võta ja ehita. Lühikese poole päevaga sai valmis ligi 40 meetrit aeda, ilma ühtegi naela või kruvi kasutamata. Aed jäi vahva, otse loodusest ja otse loodusesse tagasi. Minagi sain lõpuks oma kadakasest südamevalust lahti, oleksin tahtnud mõned koormad roostepruune kadakahunnikuid endalegi aiaehituseks varuda :) Ja see üle tuulepealse ranniku leviv värske kadakaraie lõhn oli ka nii meelierutav...

Eestimaine loodus on õnneks veel nõnda rikkalik, mitte ainult lepp, vaid ka kadakas võib võsasse kasvada. Ja õnneks võsastub ta ikka ja jälle. Nii jätkub meile nautimiseks ilusaid loopealseid kadarikke ja männikuid ja ka piisavalt puitu, millest loodusaedasid meisterdada.

Kadakas e. harilik kadakas, kadajas, kattai, kadak
(Juniperus communis L.)

Kadakas on küll seike pisike puu, aga teda on inimesele alati taaris. (Kaarma)

Õnneks on ka meie ainukesele kodusele kadakale lisa tulemas, kraaviperved on täis kadakate lapsukesi ja siin-seal põllul samuti. Nii et ehk mõne aja pärast ei peagi me minema saarte peale, et korjata selliseid imehäid priskeid kadakamarju.
Et nüüd mitte liiga pikaks jutuks ei läheks, siis risuaiast ja selle ehitamisest tuleb täitsa eraldi juttu teha teine kord.

Tervitustega lahedatele muhumaalammastele ja talgulistele!

Hansalammas

Sellesuvised Pärnu Hansapäevad on juba ammu minevik. Hansalistel-korraldajatel ja sõpradel oli aga põhjust veel korraks kokku tulla, et pidada maha üks pidu. Ja kui juba hansalised, siis ikka keskaegne pidu- lõke üles ja lammas vardasse.

Kadakamarjad on head lambaliha maitsestajad. Kuna mul neid marinaadi jaoks polnud kohe võtta, siis sai lammast hiljem lõkke kohal marinaadi sisse kastetud kadakaoksaga vihelda. Andis mekki juurde küll :)

Üks Jaani talu lammas, kel õnnelik lapsepõlv ja tegus noorusaeg elatud, sai maise karjamaa rajalt aegsasti maha võetud. Et liha jõuaks ikka korralikult laagerduda ja marinaadis kõik head maitsed külge saada.

Tervet lammast oli minul marineerida esmakordne kogemus. Aga mis seal ikka. Natukeseks eeskujuks võtsin kokaraamatu "Sepamaa talu köök", milles Anni Arro kirjeldab, kuidas tema Mamma ehk Epp Maria Kokamägi lammast marineerib. Kogu marineerimise protseduur toimub vannis. Mul säärast vanni käepärast võtta polnud, kuhu terve lambakere sisse sulpsatada. Sestap tegelesin hoopis lamba masseerimisega, võttes eeskujuks õlimassaaži + muud lisandid.

Selleks kulus:
- 2 pudelit head-paremat oliiviõli- ikka extra virgin

- 2 pudelit valget kuiva veini- hea küll, umbes kahe pokaali jagu vähem tegelikult
- soola
- küüslauku ja küüslaugu lehti
- värsket piparmünti
- tüümiani, see oli kuivatatud- oleks küll pidanud olema rosmariin, see lamba klassikaline maitsesõber, aga tüümian oli ka väga hea tegelikult
- aed-piprarohtu, ka kuivatatud
- värske koriandri lehed- mmm...minu lemmikud
- mu meelest ma panin natuke leeskputke ka
- ja muidugi üks terve lammas

Esmalt segasin soola ja õli ning hõõrusin lamba sellega üleni sisse. Veinist ja hakitud maitsetaimedest ( soola ja ürtide kogused on kõik oma äranägemise järgi) valmistatud seguga jätkasin lamba masseerimist. Eelnevalt õlitatud lammas võttis kõik selle pudru täitsa kenasti külge. Ja nii ta rohelisekirjuna ja mõnusalt ürdilõhnalisena maakeldrisse pea 4 päevaks rippuma läks. Iga päev käisin järelele jäänud marinaadiga korra-paar uuesti hõõrumas.

Nagu Anni Arro raamatus, oli meilgi lamba küpsetamise jaoks sepistatud kaadervärk, kus terve lammas pistetakse vardasse ja lõkke kohal siis vastavalt küpsemisele keerutatakse. Selline pikk-pikk lambapidu, mis päädib sellega, et kõikse paremad palad saavad need kõige viimased peokülalised, kui küpsenud liha maitsmine jõuab välis- ja sisefilee söömiseni.

Krõbe ja mahlane, mahe ja ehe! Oeh!

Järgmisena keerame ühe maitsestatud lamba takja- ja rabarberilehtede sisse ning matame maha. Siis teeme lõkke peale, ehk küpsetame lammast maa sees. Kui soovid selles lambaküpsetamises osaleda, anna aegsasti teada. Millalgi septembris teeme ära.