Päris valus oli vaadata, kuidas mitukümmend saagide ja kirvestega varustatud meest kadarikus lausraiet tegid. Meelel mul see, kuidas endise linnainimesena oma väikeses aias igat istutatud (kultuur) kadakat poputatud sai- talvel raske lume eest ja varakevadel päikesepõletuste eest kattes. Ja see, kuidas maale elama tulles oli hinges lootus, et meiegi maalapil ometi kasvaks kadakaid. Mõelda vaid, üks kasvaski vana kiviaia veerel, kuni kitsed- lambad maiustamas käisid. Praegu on me ainumas õues looduslikult kasvav kadakas täpselt samasugune roostepruun, nagu see Muhumaal mahavõetu. Saega kallale veel ei lähe. Lootus on, et sitke põõsaspuuke näitab uuesti eluvaimu.
Meil endal on taoline aed juba mitmendat aastat lambapiirdeks. Kasutasime kõiksugu "risu"- oksi, hagu ja isegi vanu lauajuppe, mis kütteks liig pehkinud. Ühesõnaga, selline kraam, mis muidu lõkkesse läheb.
Eestimaine loodus on õnneks veel nõnda rikkalik, mitte ainult lepp, vaid ka kadakas võib võsasse kasvada. Ja õnneks võsastub ta ikka ja jälle. Nii jätkub meile nautimiseks ilusaid loopealseid kadarikke ja männikuid ja ka piisavalt puitu, millest loodusaedasid meisterdada.
(Juniperus communis L.)
Kadakas on küll seike pisike puu, aga teda on inimesele alati taaris. (Kaarma)
Õnneks on ka meie ainukesele kodusele kadakale lisa tulemas, kraaviperved on täis kadakate lapsukesi ja siin-seal põllul samuti. Nii et ehk mõne aja pärast ei peagi me minema saarte peale, et korjata selliseid imehäid priskeid kadakamarju.
Et nüüd mitte liiga pikaks jutuks ei läheks, siis risuaiast ja selle ehitamisest tuleb täitsa eraldi juttu teha teine kord.
Et nüüd mitte liiga pikaks jutuks ei läheks, siis risuaiast ja selle ehitamisest tuleb täitsa eraldi juttu teha teine kord.
Tervitustega lahedatele muhumaalammastele ja talgulistele!