Villanäitus

Klõpsa pildil, näed suuremalt

13. jaanuaril kell 16.00 avatakse Harjumaa Muuseumis Hea Villa näitus. Näitusel saab näha erinevate lambatõugude villa, käsitsi kedratud lõnga ja villatöötlusvahendeid.

Näitus jääb avatuks 13. jaanuar – 27. märts.

12. veebruar ja 12. märts toimuvad muuseumis töötoad, kus on võimalik õppida villa kraasima ja kammima ning lõnga ketrama.

Näituse korraldab MTÜ Hea Villa Selts koostöös Harjumaa Muuseumiga, toetab Eesti Kultuurkapital.

Ajal, mil enamik lambakasvatajaid näeb villa kui lambapidamise tülikat kõrvalprodukti, on mõned taluperenaised võtnud kvaliteetse villa tootmise oma südameasjaks. Nende kasvatatavate lammaste villadest ongi kokku pandud Hea Villa näitus. Näitusel tutvustatakse erinevate lambatõugude (eesti maalammas, ahvenamaa lammas, gotlandi lammas ja rootsi peenvillalammas) villasid ja nende villast käsitsi kedratud lõngasid. Villad on väga erinevates toonides – lumivalgest süsimustani, nii pehmeid kui karme. Näitusel saab näha ka vanaaegseid villatöötlusvahendeid.

Tegemist on kolmanda Hea Villa näitusega. Kaks esimest näitust toimusid 2009. a. Tallinnas Eesti Käsitöö Maja galeriis ja 2010. a. Pärnus Maarja-Magdaleena Gildi majas.

Lisainformatsioon:

Julika Roos

MTÜ Hea Villa Selts, juhatuse liige

Tel. 521 8299

Riine Kallas

Harjumaa muuseum, direktor

tel. 678 2050

Taustainfo:

MTÜ Hea Villa Selts ühendab lambakasvatajaid ja käsitöölisi, kes hindavad kvaliteetset kodumaist lambavilla. Seltsi peamisteks eesmärkideks on väärtustada ja tutvustada villaga seotud traditsioonilist käsitööd, juhtida lambakasvatajate tähelepanu villa parendamise vajalikkusele, uurida villatöötlemisalast pärimust ja traditsioone ning korraldada villakasvatuse ja käsitööga seotud nõustamisi, koolitusi ja kursusi.

Harjumaa Muuseum on Eesti noorim maakonnamuuseum, mis asub Keila jõepargis ja tegutseb 19. sajandi algusest pärinevas Keila mõisas. Muuseum on külastajatele avatud K-P 11.00–16.00 (alates märtsist 11.00-18.00).

Olen bordercollie

Kutsikatel on nüüd 2 kuud täis. Tavaliselt on nad selles vanuses valmis ka uude koju minema.

Tunnistan teile ausalt, et me ei raatsiks neist ühtegi loovutada! Aga isegi meile, kes me oma kõiki loomi (koerad ja kassid, lambad ja kitsed...kanad ja haned) ikka karjakaupa peame, oleks kokku 8 suurt ja väikest borderit elutoas ikka liiast :)

Uut ja armastavat kodu ootavad:

Bordercollie tüdruk SannaHiljem lisatud: Sanna on nüüd uues kodus

Bordercollie tüdruk Säde
hiljem lisatud: Säde on uues kodus

Ja siin "strateegilised" andmed nüüd ka.

Sünniaeg: 07.11.2010

Ema:
Liivapõhja Sarah, töötav karjakoer Jaani talus Pärnumaal, omanik Julika Roos.
Isa :

Trentino`s Great Meet ehk "Swedu". Töötav karjakoer Swedun Paimennuskoulu (Swedu karjatamiskool) ja Woollandia, Soome. Omanik Kimmo Klossner.

Kutsikad:

EKL tõutunnistusega, kiibistatud, saanud ussirohtu, vaktsineeritud, omavad EU lemmiklooma passi, tehtud vajalikud terviseuuringud.

Hind: 1000 EUR

Kutsikad on loovutusealised alates 07.02.2011. Stardikapitaliks saavad kaasa hea füüsilise ja sotsiaalse ettevalmistuse iseseisvaks borderieluks. Tulevasele omanikule kaasa juhend kutsika kasvatamiseks ja edaspidine toetus karjakoeraks ettevalmistamisel ning õpetamisel (sisaldab vähemalt kolme tasuta karjatamise koolitust Jaani talu lambakarjas).

Kutsikatest ei pea tingimata saama töötavad karjakoerad, kuigi see oleks ütlemata tore :) Eelkõige otsime neile armastavat ja hoolivat peret, kes tunneb, et just borderollie on SEE tõug.

Kirjuta või helista ja küsi lisa:
julika@jaanitalu.eu tel.5218299 Julika
joel@jaanitalu.eu tel 5065705 Joel


Kasvamise pildialbumit saad vaadata siit.

Tasahilju, kuid kindlalt taas valguse, soojuse, õitsemise poole...

Head uut aastat!

Pärlid

Nii nagu oli Mardilaada- eelne nädal täis kiirustamist, jätkus see paraku ka peale laata. Nõnda ei jõudnudki oma muljeid siia varem kirja panna. Aga tänagi veel küsiti minult, et kuidas laadal läks? Väga kenasti läks! Ja mu meelest andisid oma laadatundeid sedavõrd toredasti edasi Merike ja Liis. Ühinen siin ühel meelel koos nendega :)

Tõepoolest, pikad laadapäevad möödusid tegelikult imekiiresti, nii palju oleks veel tahtnud uudistada teiste tegemisi, näppida kaunist käsitööd ja nautida head seltskonda. Nagu ikka, jäid meelde eredamad tegijad, nende hulgas taas Emma Leppermann ja minu seekordne vaieldamatu lemmik Monika Plaser (a.k.a Savitaks) oma väljapanekuga. Rõõm oli seda suurem kui kuulsin, et Monika käsitöö seekordse laada parimaks tunnistati! Armas inimene, väga lahedate ideedega, ja tulihingeline ketraja. Tunnustus oli igati vääriline! Siin pildil üks Monika tootearendus, mis mulle eriti meeldis:

Jah, nii palju ilusat ja ehedat käsitööd, üllatavaid ideid ning juba ennegi nähtuid....tõelisteks pärliteks Mardilaadal on ja jäävad kõige selle toreduse juures aga ikkagi inimesed ise. Need, kellega oled laadast laadani terve aasta koos toimetanud, või kellega vaid kord aastas sealsamas laadal kohtud. Need, kellega eelnevalt vaid meilitsi või muul virtuaalselt moel suhelnud oled, ja nüüd lõpuks laadal silmast-silma tutvud. Või hoopis täiesti uued tuttavad, kes jagavad sinuga su isetegemise rõõme.

Liis kirjutas: "Mardilaat sai läbi, elagu Mardilaat!" Ja nii ongi :)

Elagu Mardilaadainimesed!

Tegus ja kiire nädal

Jajah, mida kauem sa üritustest ette tead, seda ootamatumalt nad kipuvad tulema. Laadad näiteks, ja eriti käsitööliste suursündmus Mardilaat. Ikka läheb suuremaks ettevalmistuseks ja sebimiseks viimasel nädalal ja erand pole seegi kord :)

Tegelikult oleksin veel eelmisel nädalal hea meelega tahtnud loobuda sel aastal laadal osalemisest. Põhjuseks needsamad imearmsad väikesed punaninad. Nimelt oli meie borderkolli Sarah`i esmapoegimise tähtajaks täpselt Mardilaada algusaeg ja küll oleks mul olnud kahju sellest sündmusest kõrvale jääda. Aga loodus tuli appi ja tubli pesatäis pisikesi borderilapsi otsustasidki minu suureks rõõmuks natuke varem sündida.

Nüüd tuli ka õige laadatuhin uuesti sisse, veel viimased ettevalmistused ja homme hommikul laadahalli poole teele! Seal on rõõmus taaskohtumine heade sõpradega, nagu eelmiselgi aastal oleme Hea Villa Seltsiga koos Maavillase, Eesti Maalamba Ühingu ja Lahemaalamba rahvaga.

Hea laadaline, oled lahkesti oodatud meie suurde villapesasse!

Täitsa nahka

Olemine päris sügisene juba. Hea on nüüd mõelda tagasi soojale suvele. Tõeliselt mõnusale ja pikale suvele, täis huvitavaid tegemisi ja kohtumisi, uusi ning vanu sõpru. Hiiglama palju ka mittemidagi tegemisi (no see kuumus, mäletate ju!). Ja mõned mu suvepäevad läksid ikka täiega nahka :) Sõna kõige otsesemas tähenduses.

Lähen nüüd ajas natuke rohkem tagasi, eelmisesse talve. Siis oli Tallinnas Käsitöömajas Kristina Rajando näitus "Läks nahka", millest ka siin postituse tegin. Jõudsin näitust vaatama viimasel päeval, peaaegu viimasel minutil. See sõnum, mida Kristina näitus kandis, jäi minusse.

Ja kui suve alguses sain teada, et Tammemäe talu Pireti ja Kaido eestvedamisel ja Kristina juhendamisel toimuvad koduse nahaparkimise koolituse päevad, siis polnud võimalustki selles mitte osaleda.

Koolitus ei olnud pelgalt erinevate parkimisvõtete ja -etappide läbimine teoorias ja praktikas. Kuigi seda kõike tegime, üksikasjaliselt ja põhjalikult, igaüks oma kaasavõetud nahkade kallal nokitsedas ja vajadusel üksteist aidates. Koolitusel kogesin taas seda, mis näituselgi. Ning otse loomulikult andsid õpipäevadele eriti mõnusa ja laheda olemise kokkutulnud inimesed. Kes kõik muidu nii erinevad, kuid kandmas ühesuguseid huvisid ja jagamas sarnast mõttemaailma. Taaskord leidsin kinnitust sellele, et nõnda on koos ikka väga tore toimetada.

Praktilise poole pealt saime tõesti häid nõuandeid ja oskusi. Nii võtsime ette kaks erinevat nahaparkimise tegu, üks mineraalparkimine ja teine nahkade töötlemine rukkijahu hapatisega. Kõnekeeles nimetatakse seda töötlemisviisi samuti parkimiseks, ehk siis jahupark.

Parkimisse läksid nii karvadega nahad, kui ka karvadest eemaldatud nahad. Viimane, ja siin pildi peal too valge, läkski minul tõesti "nahka". Aga nagu Kristina ütles, iga nahk õpetab. Nii õpetas see raiskuläinud nahk mulle, et ära kunagi võta ette rohkem kui sa teha jõuad :)

Eks ma natuke üle pingutasin ka, võtsin parkimisele hulgaliselt jäära- ja sikukotte ning lisaks veel kaks lambatalle nahka. Nendega läks kõik kenasti, üks sai pargitud maarjajääga ja teine jahuga. Mõlemil villad küljes ja mõnusalt pehmed. Ja mu erilised lemmikud, ümarad looduse vormidki said kõik ilusasti töödeldud ning ootavad nüüd oma aega, et milleksi uueks vormuda.

Alloleval pildil sai üks sikukotike sendikukruks, ehk näide sellest, kuidas lamba-ja kitsekasvataja valmistub euro(sendi) tulekuks. Kukruraudadega koti idee ise pärineb Kristinalt.

Tervitused kõikidele mu nahasõpradele! Ja uute kokkusaamisteni, igatahes jutt niimoodi jäi :)

Villad ja ürdid

Käisime eile Põlvamaal, täpsemalt Süvahavval. Heavillaseltsilistena koos. Võtsime kaasa oma head-paremad pestud lambavillad ja viisime ketruseks väikesesse villavabrikusse. Natuke oli koerakarva ka kaasas.

Veel vast ainuke omalaadne, kus lõngaks saab kedrata ka väikest kogust villa, oma soovi järgi. Aga seda me just soovisime, saada enda erivärviliste lammaste erinevad villad eraldi erivärvilisteks kedratud. Kamba peale tuli kokku päris märkimisväärne kogus villa, nii et suutsime villavabriku perenaise Reeda päris ära ehmatada oma villabussiga. Aga hullu pole midagi, juba õige pea saame oma villadest kätte head lõngad. Et need head on, olen juba kogeda saanud, sest tööd tehakse seal väikestel villamasinatel tõesti asjatundlikult ja südamega.

Asjatundlikult ja südamega tegutseb Reet ka oma põhitegevuses, sealsamas lähedal asuvas Süvahavva Loodustalus. Kasvatab erinevaid ürte, maitse- ja ravimtaimi, valmistades neist erinevaid teesegusid. Ja teeb muudki õiget ja head asja. Looduse keskel, kahe jalaga maas....nii võtab Süvahavva Loodustalu oma tegemised kokku. Omalt poolt lisaksin veel meele ja maitsega, sest mina sain seal küll sellise "ürdilaksu", et nüüd võtan kindlasti taas käsile oma unarusse jäänud maitsetaimede põllunduse. Jalad maa peal, meeled pilvedes :)

Mõned pildid said villavabrikus ka üles võetud:

Vill saab vanal kraasimise(vati) masinal villavatiks.

Heidemasinalt tulnud heiderullid sõidavad liftiga ülemisele korrusele, kus asub ketrustuba. Reeda sõnul ainuke lift muidu nii tasasel Põlvamaal :)

Ja sellisel, horisontaalsel ketrusmasinal, mida Eestis on teadaolevalt olnud ainult kaks, saabki heidest lõng.

Haspel, millel valmis lõng keritakse vihti. Samal hasplil töötas ka Reeda ema. Ja Reet juba nooruses isegi, andes teistele haspeldajatele puhkust.

Tööle pandi meid kõiki ka. Pildil keerutab Riina villavihti tokiks.


Ja lõpetuseks külaskäik Süvahavva Loodustalu ürdimaale:

Tore ja asjalik päev oli. Tänud Süvahavva rahvale, kes meid nõnda kenasti vastu võttis ja hea tunde andis. Peast käis läbi mõtegi, et kui meie perel poleks juba oma mõnusat talupesa siin Pärnumaal, siis tahaks olla seal...