Mitte ainult inimlapsele ei meeldi kevadine pori, oma kirju kasuka sai veelgi kirjumaks selle kevade esimene lambatall, kel emaks eesti maalammas, isa on ahvenamaa jäär. Kõigil allpool olevatel piltidel on puhtatõulised ahvenamaa lamba tallekesed.
Seitse ühe hoobiga. Sellise pealkirja oleksin pannud eilsele keskpäevasele postitusele, juhul kui mul oleks olnud mahti siia kirjutama tulla. Olin hoopiski laudas ja vaatasin, kuidas üks lammas alustas ja teised jätkasid, kuni järjest, vaevalt tunnikese jooksul sündisid seitse tallekest. Päev oli aga alles noor ja ahelpoegimine jätkus - kokku sündis eile 12 talle. See on ka läbi aegade ühe päeva rekord meie lambapidamises. Uh!
Et sündimine ja poegimine on niivõrd loomulik ja looduse poolt täiesti täiuslikuks lihvitud tegevus, siis jäi minul vaid kõrvalvaataja roll ja pealtvaatamise rõõm. Ainult pea käis õhtu lõpuks veidi sellest virr-varrist ringi, sest terve laut sai korraga määgivaid uttesid ja nended tallekesi täis - vastpoeginute hääled äratasid kõvad ematunded üles ka juba varasemalt poeginud uttedel ning neile vastas häälekas, erinevas vanuseastmes mudilaskoor.
Igatahes on see tore ja natuke ka väsitav aeg nüüd läbi, jäänud veel üks poegija.
Vaadates tallede hulka, on päris hea meel, et sügisel sai paaritatud vaid alla veerandi meie põhikarja uttedest.
Seltskond tuli taas kirju-mirju, ahvenamaa lambatalled oma erivärvilistes kasukates. Sekka ka natuke ristandtallesid, kel äratuntavalt mõlema vanema poolset tegu ja nägu.
