Lihtsad pärimused

Liis kirjutas mu viimase villavaka postituse kommentaariumis, et kihnu veimite asjus oleks ehk tõlget vaja. No nii. Võtsin mina ükskord jällegi lugeda ühe oma raamatulemmikutest "Lihtne pärimus", mille ilusaks ja asjalikuks kirjutanud ja koostanud Kristina Rajando ja Mari Viik.
Seal selline lause: "Kihnu tüdrukud panid poiste pilgu püüdmiseks kördipaela (seelikupaela) sisse oinakoti pealt niidetud villa." Ja kõik. Ega rohkemat seletust siis ei leidnudki. Aga kui juba kördipael, siis oli enne lõng ja vill ja ketramine. Nii mu mõte liikuma läks.
Tüdruk pole enam ammuilma ja poiste pilgupüüdmisest ka nagu ei hooli :) Ketrustööd on mul küll käsil nagu muiste , seejuures aga peas ka pisukesed mõtted "tootearendusest". Kuna ehedat "materjali" kodukarjamaadel ringi jooksmas (muide päris Kihnu päritolu ka seejuures) , siis käärid kätte ja.... nii said Mardilaadale mõned lõngakerad kaasa. Seal sain ka lõpuks pikema seletuse otse "allikast", põlleservast õnnestus kinni võtta Kihnu memmel Helmil, kes mulle ilusasti selle pärimuse lahti seletas. Eesti keelde panduna siis nii, et vana kihnu uskumuse järgi oli jäära munandikoti pealt pügatud villal vägi sees, seda kedrati tüdrukute poolt mitte ainult kördipaela lõnga sisse, vaid igale poole mujalegi, küll suka-, säärepaelte-, kindalõngade sisse. Ja nii need veimevaka asjad "kiidetud" said. Poisid võlutud, noored naised õnnelikud :)
Siia lõpetuseks raamatu "Lihtne pärimus" eessõna: "Raamat tutvustab etnograafilisi ja muinasesemeid koos suulise pärimuse, kommete ja valmistamistavadega. Loomis- ja saamislugude kirjeldused ja õpetused on nopitud eesti maarahva käest aegade jooksul kogutud ning muuseumiarhiividesse talletatud pärimusest. Keskmeks on ikka inimene oma igapäevaelu tegemiste ja uskumustega. Neist kildudest on kokku pandud tervik, mis koos vastava eseme, materjali või tehnoloogiaga vihjab võimalusele seda kõike edukalt ka tänapäeval kasutada".