reede, 3. september 2010

Täitsa nahka

Olemine päris sügisene juba. Hea on nüüd mõelda tagasi soojale suvele. Tõeliselt mõnusale ja pikale suvele, täis huvitavaid tegemisi ja kohtumisi, uusi ning vanu sõpru. Hiiglama palju ka mittemidagi tegemisi (no see kuumus, mäletate ju!). Ja mõned mu suvepäevad läksid ikka täiega nahka :) Sõna kõige otsesemas tähenduses.
Lähen nüüd ajas natuke rohkem tagasi, eelmisesse talve. Siis oli Tallinnas Käsitöömajas Kristina Rajando näitus "Läks nahka", millest ka siin postituse tegin. Jõudsin näitust vaatama viimasel päeval, peaaegu viimasel minutil. See sõnum, mida Kristina näitus kandis, jäi minusse.
Ja kui suve alguses sain teada, et Tammemäe talu Pireti ja Kaido eestvedamisel ja Kristina juhendamisel toimuvad koduse nahaparkimise koolituse päevad, siis polnud võimalustki selles mitte osaleda.
Koolitus ei olnud pelgalt erinevate parkimisvõtete ja -etappide läbimine teoorias ja praktikas. Kuigi seda kõike tegime, üksikasjaliselt ja põhjalikult, igaüks oma kaasavõetud nahkade kallal nokitsedas ja vajadusel üksteist aidates. Koolitusel kogesin taas seda, mis näituselgi. Ning otse loomulikult andsid õpipäevadele eriti mõnusa ja laheda olemise kokkutulnud inimesed. Kes kõik muidu nii erinevad, kuid kandmas ühesuguseid huvisid ja jagamas sarnast mõttemaailma. Taaskord leidsin kinnitust sellele, et nõnda on koos ikka väga tore toimetada.

Praktilise poole pealt saime tõesti häid nõuandeid ja oskusi. Nii võtsime ette kaks erinevat nahaparkimise tegu, üks mineraalparkimine ja teine nahkade töötlemine rukkijahu hapatisega. Kõnekeeles nimetatakse seda töötlemisviisi samuti parkimiseks, ehk siis jahupark.
Parkimisse läksid nii karvadega nahad, kui ka karvadest eemaldatud nahad. Viimane, ja siin pildi peal too valge, läkski minul tõesti "nahka". Aga nagu Kristina ütles, iga nahk õpetab. Nii õpetas see raiskuläinud nahk mulle, et ära kunagi võta ette rohkem kui sa teha jõuad :)
Eks ma natuke üle pingutasin ka, võtsin parkimisele hulgaliselt jäära- ja sikukotte ning lisaks veel kaks lambatalle nahka. Nendega läks kõik kenasti, üks sai pargitud maarjajääga ja teine jahuga. Mõlemil villad küljes ja mõnusalt pehmed. Ja mu erilised lemmikud, ümarad looduse vormidki said kõik ilusasti töödeldud ning ootavad nüüd oma aega, et milleksi uueks vormuda.
Alloleval pildil sai üks sikukotike sendikukruks, ehk näide sellest, kuidas lamba-ja kitsekasvataja valmistub euro(sendi) tulekuks. Kukruraudadega koti idee ise pärineb Kristinalt.

Tervitused kõikidele mu nahasõpradele! Ja uute kokkusaamisteni, igatahes jutt niimoodi jäi :)


9 kommentaari:

  1. Väga vajalik ja oluline oskus - eriti, et kätte tulnud läbi mõnsa õppimiskogemuse koos hea seltskonnaga! Ja mis siin salata, mulle hullupööra meeldib see väike kukkur... lausa liiga palju ;=)

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Leina! Ega minagi salga, et mulle endalegi väga meeldib :) Ja veel. Mulle endale tegelikult hullupööra meeldib, et miski asi või tegemine lausa liiga palju meeldib :) Mõnus tunne, eks ole, ja nii palju positiivset energiat!

    Oskus algusest peale ise teha on tõesti oluline oskus, sest nähes protsessi, oskad paremini näha ka neid seoseid ja põhjusi, mis viib hea lõpptulemuseni. Olgu siis materjaliks nahk, puu vms. Näiteks kasvõi vill, alates lamba kasvatamisest, kuni lõnga ja tekstiilini välja.

    VastaKustuta
  3. Väga hea mõte, see sendikukru värk!Mina vaid jõudsin selle üle mõtteid mõlgutada, kui tragimatel juba idee teostatud.Minul alles "materjal" liigub koplis ringi aga sel aastal proovin isegi kukrut teha.Tubakakoti ikka saab, kui rahakott ei õnnestu:)

    VastaKustuta
  4. Kui ideed juba korraga mitme inimese peas küpsevad, siis peavad need ka väga head ideed olema :)
    Tundub, et selline kukrumaterjal on varsti vägagi nõutav. Mille üle mul ainult hea meel, sest läks ju muidu selline väärt kraam enne lihtsalt äraviskamisele.
    Ja küll sul Airi, õnnestuvad mõlemad, nii tubakakott kui ka mündikukkur. Koti rauad leiad Tallinnas Veimevakast.Tubaka võiks ju isegi kasvama panna :)

    VastaKustuta
  5. Jaja :)Käisin vaatasin poiste "kellad" täna hommikul üle, et kui uhkete karvadega see tubakakott seal all ripub :DDPeab aga tõdema, et nagu inimestelgi, täiesti erinevalt.Mõnel isasel on lausa puupaljas see meesteuhkus seal all :DD, mõnel aga täiesti sobilikult karvane :DD(hea naiste teema muidugi :))
    Tegelikult tahtsin küsida, kui hull mässamine ja ajakulu see kodusparkimisega reaalselt on?Tahaks sinna parkimise koolitusele hirmsasti minna, aga keegi ei anna seda kolme vaba päeva...Saite te asja seal päris selgeks ?

    VastaKustuta
  6. Peaks vist tõesti veiste härjastamisest loobuma - saaks karvaseid ridiküle valmistada :)

    VastaKustuta
  7. Airi, väga raske on anda ühest vastust mässamise ja ajakulu kohta. Oleneb sellest, mida ja kui palju pargid. Suuri ja raskeid nahkasid ilmselt ma ise parkima ei hakka. Jätan selle ikka proffide teha, juba sellepärast, et füüsiliselt ei käi üle :) Aga kui on tõesti inspireeriv, siis võtan ikka ette, olenemata, kui suurt ajakulu ja tegemist eeldab.
    Koolitus oli meil 4-päevane, põhilised etapid said kõik läbi käidud, oma nahkadega jäi kodutööd ka. Väga meelevaldselt arvutatuna...nii nädalakese pead arvestama ühe parkimiskorra peale. Nahkade jälgimine parkimislahuses, kuivatamine, venitamine jne. Viimistleda jõaub ka hiljem. Aga oskus on tõesti vajalik, õppida tasub igatahes!

    VastaKustuta
  8. Liis, käisin eelmisel nädalal Ülenurmel Tõuloom 2010 näitusel. Muu hulgas oli sel hulgaliselt erinevat tõugu pulle. Mu esmane pilk jäi muidugi püsima teatud kehaosadel :)
    Kui härjastamisest loobud, siis minu poolt on tellimus aegsasti sisse antud.

    VastaKustuta
  9. Hakkas ka see koolitusteema huvi pakkuma. Äkki saate anda infot kus ja millal need toimuvad?

    VastaKustuta

LinkWithin

.