Tillu-tallekesed

Novembri alguspäevil moodustasid kaheksa utte omakeskis tõelise haaremi ja keeldusid häälekalt teistega koos karjamaale minemast. Mis muud, kui lasin neile jäära seltsiks. Sellest kenast kooslusest sai varakevadisi lambalapsi pea-aegu topelt, ehk siis ainult üks utt tõi ilmale üksiku talle. Ülejäänutel ilusasti kaksikud, läbisegi nii tüdrukuid kui poisse. Viimaseid mõned rohkem. Tea, kas lambad olid samuti sellest pikast lumetalvest tüdinenud, igatahes tõid ka valged uted värvilisi tallesid. Ei ühtegi valget tallekest sedakorda :)

Kõige viimasena, ehk eile sündinud rootsi peenvillalamba jääratall. Tema kaksikõde on samuti pruun.

Saaremaa päritolu valge eestimaine lammas tõi ilmale kena pruuni jääratalle ja musta utekese, kes tegelikult musta tallega kõrvutades paistab tume-tume pruunikas.

Selliseid "pandasid" on eesti maalammaste hulgas palju, meie karja sündis niisugune tore tegelane esmakordselt. Ja siin esimesena ja esmakordselt poeginud rootsi peenvillalamba kaksiktalled, samuti poiss ja tüdruk.

Eriti teebki mulle rõõmu selline kirju kari, ootasin väga karjatäienduseks pruune utekesi. Mis värvi ja sugu ning kui palju kokku sünnib tallekesi alates maikuu teisest poolest, mil poegimas juba 30 lammast, ei seda ette tea. Arvata võib, et ikka päris palju :)

Vahepeal tuleb aga hoopiski teistmoodi tore aeg- pista näpud mulda, nautida taimelapsukeste tärkamist ja minna vastu suve-ootusele.

Kevadet!

Hallimäe ja Lüllemäe

Istusin mina ükspäev meie aidas ja mõtlesin, mida nende villakuhilatega nüüd peale hakata. Kari muudkui kasvab ja villakogused samamoodi :) Kohe-kohe on kevadine lammaste pügamine ees ja sellelgi korral tõotab tulla päris korralik villasaak.

Terve talve olen saanud pesta, noppida, kraasida ja kammida, kedrata. Müünud teistelegi villahuvilistele käsitöölistele. Villakotid ei näi vähenevat. Väikesed villavabrikud, kuhu oma erinevaid värvilisi lambavillasid tahaks viia, on ka alles talveunes. Võtaks viltida? Aga muidugi! Olingi vahepeal unustanud, et ühest heast ja põnevast villateemalisest kokkusaamisest ehk Hea Villa Päevadest, on mul veel sootuks kirjutamata.

Kui me veebruarikuu viimasel nädalalõpul heavillaseltsilistega Karula kuplite vahele jõudsime, arvas Riina, et oleksime võinud kelgudki kaasa võtta. Nojaa, kui tuleme tasaselt Eestimaalt, siis tundub ka esimene küngas kelgumäena. Mägedele läksime seekord siiski varustatuna vokkide ja suure hulga villadega. Esmalt Hallimäele, maavillaliste Olivia ja Matsi tallu, kus käsitöömajas käis juba vilgas viltimistöö. Nimelt tutvustasid Oll ja Mats oma viltimismasina võimalusi, ja ega tol laupäeval too masin puhkepausi pidada saanudki, töö käis hilise keskööni välja.

Minul oli viltimise prooviks võetud kaasa üks tundmatu villavabriku kraasvill (Olivia tuvastas, et ilmselt Pilvelammaste oma), meie enda lammaste erinevaid "villalokikesi" ja kangaks vana puuvillane kardinajupp. Kõige rohkem mind huvitaski villa ja riide kooslus. Villasalkudega kaunistatud kraasvillast sai valmis palakas, mis nägi enne vildimasinasse minekut välja kui seenepitsa ja ega suurt muutust polnud ka "viltimisahjust" tulles :)
Teisena katsetasin vildi ja kardina suhet ning tulemus meeldis mulle rohkem. Eks ta üks proovimise ja katsetamise asi seekord oli. Viltimismasina eelis on muidugi see, et tulemuse saab kiiremalt kätte. Ka koos selliste materjalidega, mis ehk käsitsi viltides tunduvad võimatud või vähemalt hirm aeganõudvad ja energiakulukad. Igatahes kogemusi, uusi ideid ja mõtteid sai sel päeval kuhjaga ning kindlasti olen ma õige pea uute villakottidega Hallimäel tagasi.
Siin mõned ülesvõtted viltimismasinast ja Matsist "villaleili" viskamas:

Masina tööpõhimõte on iseenesest lihtne. Oskusi nõuab sobilike kiudude ja materjalide valik ning teadmised nende koostoimimisest. Kõike seda head nõu ja viltimisteenust jagavad ja pakuvad oma talus Olivia ja Mats. Nende kontaktid leiab Maavillaste kodulehelt ning ka rohkemat teavet vildimasina ja sellega viltimise kohta.

Villakiud nii viltimiseks kui ka muudeks villatöödeks olid peamiseks arutluse teemaks ka järgmisel päeval sealsamas lähedal Lüllemäe kultuurimajas. Kokku oli kogunenud kenake hulk inimesi, kel üht- või teistpidi villateemad olulised.

Soovid, eemärgid ja arusaamad võivad olla vägagi erinevad, sest on ju eestimaine lambavillane maastik sama mitmekesine, kui Karula kandi loodus. Küngas siin ja orud seal, käänaku taga hoopiski miskit ootamatut. Igaühele on midagi. Kusagi saadakse aga alati kokku, tehakse koos ja mõeldakse koos. Ja see viib edasi....nagu kirjutab Lilian Maavillase päevaraamatus, võttes kenasti kokku Hea Villa Päevade mõtte.