kolmapäev, 1. juuni 2011

Lauda lõhn man

Nii võib just lõppenud pika maikuu kohta öelda küll. Meie talus sel aastal siis laudakuu.

Lauda sees ja ümber.

Kahekümne päeva jooksul tihedalt sündimisi, ehk poegis suurem enamus põhikarja uttesid. Tallesid sai tõesti palju-palju! Ja kui ma siin kevadel soovisin karjatäienduseks pruune ja kirjusid lambaid, siis neid tuli uhkesti. Ainult kaks valget talle oligi, ja needki natukese pruuniga "määritud". Tundub aga, et kahe ahvenamaa jäära asemel käisid uttesid rõõmustamas sokud lähedalt metsast, sest justkui metskitsede talled enamus "affe" lastest tõesti välja näevad- pealt pruunid, kõhualune ja taguotsa "peegel" heledat karva :)

Üht lambaema ei huvita põrmugi, mis värvi on tema tallekeste sabaalused.
Peaasi, et lõhn on oma.


Rohkem pilte kevadistest talledest siin pildialbumis.


Lauda taga.
Kui me kuue aasta eest talvehakul Jaani talu esimest korda vaatamas käisime, sai ostuotsus tehtud kiirelt. Oluline osa oli selles kindlasti ka talus võrdlemisi hästi ja algupäraselt säilinud kõrvalhoonetel- suurel aidal ja maakivist laudal. Ehitis, mida ilmselt tänapäeval enam keegi loomapidamiseks vaevalt ehitama hakkaks, sai sel aastal 100 aastat vanaks. Iseenesest pole see veel ühe hoone jaoks miski vanus. Kuid siiski piisav, et ilmutada siin-seal lagunemise märke. Eriti rutakat ja ähvardavat lagunemist märkasime lauda taga nurgas, see vajas kiiret sekkumist ja teadmisi. Abi leidsime Eesti Vabaõhumuuseumist, kus pikaajalised kogemused traditsioonilise taluarhitektuuri vallas. Et maakivimüüri taastamine oli huvipakkuv ka teistele, saigi koostöös muuseumiga korraldatud koolituspäevad.
Sel ajal, kui laudast kostis järjekordsete uute tallekeste esimest määgimist, käis väljaspool tõsine lammutamine ja uuesti ehitamine. Hulk asjalikke ja toimekaid mehi oli koos, üks vapper naine nende hulgas.

Veelkord tänud kõikidele osalejatele ja Eesti Vabaõhumuuseumile. Koolituspäevade pilte saab vaadata siin. Lisan lähiajal piltidele ka seletusi.

Lauda sees on nüüd vaikus, lambapered kolisid kõik suvistele karjamaadele kosuma ja kasvama.
Lauda ümber kõpitseme meie jõudumööda edasi, vana aus maakivihoone vajab ja väärib korrastamist. Mina ise vajan aga hädasti lambapuhkust! Nii et laudalõhnalisi ja villalisi postitusi siia niipea ei ilmu. Ja kui ehk mõni lambapilt juhtub, siis seoses karjakoerte koolitamise teemadega. Või hea küll, mõni villajutt vast ikka ka :)

Erinevatest koolitustest tuleb aga juttu kindlasti, sest suvi on just see aeg, mil Jaani talu õpiõuel hea toredete ja tarkade inimestega kokku saada. Kohtumiseni!












3 kommentaari:

  1. Väga "inetu" oleks ikkagi lammastest mitte postitada :DDD.
    Käisin vaatsin pildialbumit ja jeerum küll, sul oleks nagu tõesti metsast sokk käinud pahapeal :DD.No ei ole võimalik, et lambatalled sellised välja näevad :DD Vapustav.Nii karvased pealegi ja omapärast ma ei räägigi.Väga lahe!Ehk õnnestub ka seda villa kunagi näppida.

    VastaKustuta
  2. Kihvtid talled, nagu päris uluklambad:)Jäärade sarvedest ärme parem räägi...sinna aeda vist igaüks ei roni:P Või kuidas nende loomus on?
    Edu teile selle kirju karja majandamisel!

    VastaKustuta
  3. Airi, nägid ise ära, ja vill ka ju täitsa mõnus, kas pole.

    Marju, aitäh! Kirjut karja on tore ja põnev majandada. Ahvenamaa jäärad on loomu poolest sõbralikud, aga jäär on jäär. Kunagi ei või teada :)

    VastaKustuta

LinkWithin

.