Töötubade päev

Klikka pilti suuremaks

Laupäeval, 13.veebruaril on Maarja-Magdaleena Gildi majas taas töötubade päev. Ketruskambris jagame Liis ja mina huvilistele esmaseid koerakarva ketramise nippe ja nõkse-ketramine algajatele nii kedervarre kui ka vokiga.
Aga seda, kes kõik gildimajas toimetavad ja mida põnevat sünnib seal ka muudel päevadel, saab nüüd vaadata ja lugeda Maarja-Magdaleena Gildi vastavatud kodulehelt.

Tule meile külla!

Vitamiinipuudus

Talvenaudingust on saanud lumeväsimus, vitamiinipuudusest vaimunälg. Sestap otsis silm midagigi värsket ja pilk jäi pidama pliidi kohal rippuval sibulavõrgul. Selline tore võrkkott, mis ennevanasti ikka ausast puuvillast punutud, ja mu mälupildis sisaldas nii mees- kui ka naisinimese kandamina alati vähemalt üht saiapätsi ja piimapudelit. Mu sibulate ümbris seevastu on hoopis miskisest läikivast kapronkiust põimitud.

Tea, kas andis sibul vaimuvärskust või mõte helklevast võrgust, aga meenus Craftwergi raamitu kotiteema saatuslikust naisest. Nõnda siis kaunistasin oma lõbuks veidi väsinud võrgukoti mõnede mustade pärlite ja litritega ja üks pikakarvaline sall sai jupi lühemaks, et katta kulunud sangad. Mõttes tegin kummarduse Peipsiääre kangetele ja tublidele naistele.

Siinkohal aga ka tervitused Craftwergi perele ja vaimuvitamiini kõigile kotiüritusel osalejatele, sest uus "Raamist väljas" kotiteema on välja kuulutatud.

Sinine ja valge

Hea Piret tõi Mardilaada aegu mulle ketrusprooviks oma koerte aluskarva ja hiljem saatis ka pildid. Mulle meeldis nende hulgast kõige rohkem see sinitaevaga rannapilt ja Pireti lahkel loal selle ka avaldan. Koerad on alaska malamuudid, kelle kohta on ilusa iseloomustuse kirjutanud koeraveeb.

Aga et see ürgne tõug, nagu nimigi viitab, pärineb karmidelt lumistelt aladelt, kus taevas pigem jäiselt külmsinine kui siniselt suvesoe, siis siin vaade ühest hirmkülmast talvehommikust meie karjamaadele.
Kui me nüüd ise juba ei kasvataks lambaid ja karjakoeri borderkollisid, siis valiks arvatavasti omale hoopis selle targa ja tööka koeratõu esindajad, sest vaadates ümberringi neid lumevälju ja tagasitulevaid päristalvesid, oleks ju imevahva koerte kelgurakendiga ringi tuisata või kui automootor järjekordselt ei käivitu, sutsti kohalikku poodigi libiseda.

Hea meelega kasvataks neid muidugi ka kui "villakoeri", kes alaska malamuudid kahtlemata on. Seesama koeraveeb toob nende juures ühe "miinusena" välja just rohke karvavahetuse, mis kasvatajaile tülikas lisakohustus. Mulle endale tundub see omadus küll kõvasti plusspoolele minevat :)
Siin väike prooviketrus nende koerte valgest aluskarvast, ühekordne koerakarvalõng on kokku korrutatud meie talu lambavillaga. Mõnus, pehme, soe....nagu alaska malamuut isegi.

Vokkima ja wokkama

Rohkemat tutvustamist vokinädala tegemistest Eesti Põllumajandusmuuseumis leiad siit.

Kohtumiseni Ülenurmel!

Verandal

Uue aasta teise päeva ilus, külm ja karge hommik Esnas. Kadri oli meie saabudes jõudnud juba lambarasva mõisaköögis sulatada. Muud ettevalmistused tegime sealsamas, igaüks sai vajaliku pikkusega küünlatahid pulga külge siduda ja raskuseks väikesed mutrid alla rippuma. Ja siis välja, mõisa verandale küünlaid kastma. Ikka nii, et kordamööda sularasva sisse ja välja. Ja nii jälle uuesti ja uuesti, kindlas rütmis, tahtide otsa seotud mutrite vaikne kõlksatus vastu potipõhja. Kuidagi väga rituaalne oli see.

Vahepeal kui sularasv tahtis natuke rohkem hangumist ja meie varbad ülessulatamist, tegime tutvust Esna mõisa ruumidega ja imetlesime mõisapargi vaateid.

Ja taas verandale, kuni lumivalged küünlad me arvates parajaks said kastetud.

Aga siin üks võimas jääpurikas sealsamas veranda katuseääres. Seegi ju omamoodi kastmine, eks ole.

Aitäh Kadrile ja Indrekule Esnas!

Laupäevased töötoad

...

HEAD UUT AASTAT!