Hallimäe ja Lüllemäe

Istusin mina ükspäev meie aidas ja mõtlesin, mida nende villakuhilatega nüüd peale hakata. Kari muudkui kasvab ja villakogused samamoodi :) Kohe-kohe on kevadine lammaste pügamine ees ja sellelgi korral tõotab tulla päris korralik villasaak.

Terve talve olen saanud pesta, noppida, kraasida ja kammida, kedrata. Müünud teistelegi villahuvilistele käsitöölistele. Villakotid ei näi vähenevat. Väikesed villavabrikud, kuhu oma erinevaid värvilisi lambavillasid tahaks viia, on ka alles talveunes. Võtaks viltida? Aga muidugi! Olingi vahepeal unustanud, et ühest heast ja põnevast villateemalisest kokkusaamisest ehk Hea Villa Päevadest, on mul veel sootuks kirjutamata.

Kui me veebruarikuu viimasel nädalalõpul heavillaseltsilistega Karula kuplite vahele jõudsime, arvas Riina, et oleksime võinud kelgudki kaasa võtta. Nojaa, kui tuleme tasaselt Eestimaalt, siis tundub ka esimene küngas kelgumäena. Mägedele läksime seekord siiski varustatuna vokkide ja suure hulga villadega. Esmalt Hallimäele, maavillaliste Olivia ja Matsi tallu, kus käsitöömajas käis juba vilgas viltimistöö. Nimelt tutvustasid Oll ja Mats oma viltimismasina võimalusi, ja ega tol laupäeval too masin puhkepausi pidada saanudki, töö käis hilise keskööni välja.

Minul oli viltimise prooviks võetud kaasa üks tundmatu villavabriku kraasvill (Olivia tuvastas, et ilmselt Pilvelammaste oma), meie enda lammaste erinevaid "villalokikesi" ja kangaks vana puuvillane kardinajupp. Kõige rohkem mind huvitaski villa ja riide kooslus. Villasalkudega kaunistatud kraasvillast sai valmis palakas, mis nägi enne vildimasinasse minekut välja kui seenepitsa ja ega suurt muutust polnud ka "viltimisahjust" tulles :)
Teisena katsetasin vildi ja kardina suhet ning tulemus meeldis mulle rohkem. Eks ta üks proovimise ja katsetamise asi seekord oli. Viltimismasina eelis on muidugi see, et tulemuse saab kiiremalt kätte. Ka koos selliste materjalidega, mis ehk käsitsi viltides tunduvad võimatud või vähemalt hirm aeganõudvad ja energiakulukad. Igatahes kogemusi, uusi ideid ja mõtteid sai sel päeval kuhjaga ning kindlasti olen ma õige pea uute villakottidega Hallimäel tagasi.
Siin mõned ülesvõtted viltimismasinast ja Matsist "villaleili" viskamas:

Masina tööpõhimõte on iseenesest lihtne. Oskusi nõuab sobilike kiudude ja materjalide valik ning teadmised nende koostoimimisest. Kõike seda head nõu ja viltimisteenust jagavad ja pakuvad oma talus Olivia ja Mats. Nende kontaktid leiab Maavillaste kodulehelt ning ka rohkemat teavet vildimasina ja sellega viltimise kohta.

Villakiud nii viltimiseks kui ka muudeks villatöödeks olid peamiseks arutluse teemaks ka järgmisel päeval sealsamas lähedal Lüllemäe kultuurimajas. Kokku oli kogunenud kenake hulk inimesi, kel üht- või teistpidi villateemad olulised.

Soovid, eemärgid ja arusaamad võivad olla vägagi erinevad, sest on ju eestimaine lambavillane maastik sama mitmekesine, kui Karula kandi loodus. Küngas siin ja orud seal, käänaku taga hoopiski miskit ootamatut. Igaühele on midagi. Kusagi saadakse aga alati kokku, tehakse koos ja mõeldakse koos. Ja see viib edasi....nagu kirjutab Lilian Maavillase päevaraamatus, võttes kenasti kokku Hea Villa Päevade mõtte.

Soe ja valge samojeedi koer

"(...) naine istus tule poole kummardunult, lõikas lapp lapi järel kaunist mustrit, sorteeris karvu värvide järgi, ilustas siit-sealt õrnade tuttide ja tupsudega. Ta värvis ja õmbles ja lappis ja tikkis ja reastas helmes helme järel endavalmistatud niidile, mida ta põhjapõdra valgetest karvadest punuda ja kedrata oskas."

Katkend raamatust "Reis Taimõrile", milles eesti ja baltisaksa päritolu arst, loodusteadlane ja maadeuurija Alexander Theodor von Middendorff kirjedab 1837 aastal toimunud uurimisretke samojeedi rahvaste juurde.

Kui ma eelmise aasta suvel sain Eesti Samojeedide Tõuühingu poolt kutse osaleda samojeedi koerakasvatajate suvepäeval väikese koerakarva ketramise õpitoaga, oli see heaks põhjuseks uurida lähemalt nende toredate koerte ajalugu.

Samojeedi koerte algseks kodumaaks on kauge ja karm Põhja- Siber, täpsemalt Taimõri poolsaar. Oma tõunimegi on nad saanud sealsete põlisasukate, samojeedi keeli kõnelevate rahvaste (neenetsid, eenetsid, nganassaanid jt) järgi. Koertel oli väga tähtis koht nende põlisrahvaste elukorralduses. Seda eelkõige töökoertena jahi-ja kelguretketel, aga ka koos inimestega püstkodades magades neid soojendades. Ja see polegi imekspandav, sest erinevalt teistest algupärastest kelgukoertest, nagu siberi husky või alaska malamuut, kuulub samojeedi koer spitsilaadsete tõugude hulka. Ehk siis polaarspits, keda iseloomustab väga pehme ja rikkalik aluskarv.

Tõesti, pistes käe samojeedi imepehme karvkatte sisse, tunned soojust ja pehmust ning tekib soov see koer endale kaissu haarata. Seda tunnet võimendab veelgi samojeedi koera naerul nägu, mis tuleneb tema ülespoole kaardunud tumedatest mokkadest valges näos, andes koerale äärmiselt heatahtliku kaisulooma ilme.

Samamoodi tekkis naeratus minu näole, kui sain esimest korda samojeedi koera karva katsuda ja lõngaks kedrata. Imepehme, mitte kui karv, vaid pigem vill...

Õigupoolest, otsides erinevaid ülestähendusi ja viiteid samojeedide ja nende koerte kohta, oligi mul eelkõige mõttes leida seoseid koerakarva ja käsitöö vahel. On ju koera- ja teiste loomade karva kasutamine inimese poolt vana tava, ulatudes eelajaloolistesse aegadesse. Küllap ka samojeedi hõimlased, elades nomaadidena kooskõlas loodusega, oskasid ära kasutada kõike tarvilikku ja kättesaadavat eelkõige omaenese lähiümbrusest. Ja ehk annab auväärt A. Th. von Middendorff mulle andeks mu meelevaldse tõlgenduse, et tema reisijutus kirjeldatud samojeedi naise käsitöös võis valgete tutikestena olla kasutusel ka samojeedi koerte valge aluskarv :)

Üldsegi meelevaldne pole aga paralleeli tõmbamine tollaste ja praeguste tublide naiste vahel, kes samojeedi koeri kasvatavad. Sellest annab tunnistust koerakarva ketramise õpitoas osalenute toredad käsitööd. Tiiu, samojeedi koera kasvataja, õppis ära kedervarrega ketramise ja korrutamise ning valmistab nüüd kauneid ja sooje koerakarvaseid mütse ja sokke oma lähedastele. Siin fotol tema imekena kätetöö:

Foto: Tiiu Eesmaa

Valge ja soe

Raske on mõelda kesk pikka talvetunnet ja lumeväsimust valgest, kui millestki soojaandvast ja mõnusast....Ometigi, samojeedi rahvaste lumivalge kelgukoera aluskarvast käsitsi kedratud lõng teeb pehme pai. Veel ennegi, kui sellest selgakatsutavat on saanud.

Järgneb....

Karvased põlved ja varbad

Talv on õige visa ja külm poeb igale poole. Mis siis ikka muud, kui hea lambavill ümber, sekka koerakarva ka. Nii on veelgi mõnusamalt soe ja karvasem olemine.

Suvel said Jaani talu lambavillad Süvahavval kedratud, lõngad Anne varrastel kudumiteks. Ei minu osa selle asja juures olnud muud, kui kasvatasin vaid lambaid ja kammisin koeri :)

Kui Sind samuti külm näpistab ja soovid koerakarvalist lõnga või hoopis valmis kudumimit sellest, ole hea ja anna mulle oma soovist teada meilitsi: julika@jaanitalu.eu või helista 5218299.

Terved ja tiined

Rõõmu talu pere oli Saksast kodumail käimas ja Ants oli nõnda tore, et leidis aega tulla visiidile ka meie lauta. Nimelt oli meil juba varasemalt kokku lepitud, et millalgi oleks tarvidus võtta lammastelt vereproovid Maedi-Visna (MV) uuringuteks. Ja piiluks ühtlasi mõnede uttede kõhtu ka, et kuidas tallekestega lood on. Antsuga olid kaasas kaks tudengineidu, sai otsustatud, et uurime siiski kõiki jääradega koos olnud uttesid. Meil hea teada, kas jäärad oma tööga hakkama saanud, üliõpilastele aga kena praktikumipäev kirja.

Tulemus sai väga ilus. Jäärad olid teinud tublit tööd, viimane kui üks utt täitsa tiined :)

Ja sellele toredale teadmisele lisandus nüüd eile teinegi rõõmustav uudis. Vere- uuringu tulemused olid negatiivsed, meie laudarahval on nüüdsest staatus MV1. Uuringusse läksid kõik aastased ja vanemad lambad, niisamuti kitsed. Sest see viirushaigus on nii lammastel kui ka kitsedel väga tihedalt seotud, kitsede puhul nimetatakse viirust caprine arthritis encephalitis (CAE).

Meie karjas on suurem enamus lambaid küll eelnevalt juba uuritud. Soomest toodud ahvenamaa lambad MV3 staatusega, niisamuti oleme Eestist ostnud lambaid enamasti kontrollitud karjadest. Kuid siiski on õige teha uuring uuesti kogu karjale, et olla täiesti kindel. Nii lammaste kui ka kitsed suhtes.
Praegu on laudas veel vaikne, jäärad said kõik uuesti poissmeeste korteritesse ja uted muudkui kosuvad. Sel aastal on tallede ootus põnev, maikuus näevad ilmavalgust esimesed ahvenamaa lambatalled siinmail, isadeks kaks ilusat sarvilist "affe" jäära. Ehk tuleb meilegi sellised vahvaid kirju-mirjusid tallekesi, nagu see ahvenamaa lambatall Soomes:

Osa lambaid poegib aga juba märtsi lõpus ja aprilli alguses. Kevad pole enam kaugel :)

I'm a bordercollie

Bordercollie puppies looking for a home:

Säde (female) SOLD!
Siiri (female) SOLD!

Date of birth:7.11.2010
Mother:

Liivapõhja Sarah, a working sheepdog in Jaani farm, Estonia. Owner: Julika Roos

Father:

Trentino's Great Meet aka "Swedu", a working sheepdog in Woollandia Ranch and Swedun Paimennuskoulu ( Swedu's herding school), Finland. Owner: Kimmo Klossner

Puppies come with an Estonian Kennel Union registration certificate, an EU passport, micro-chip, with all current shots and deworming and have been vet checked (Cert of Eye Examination, does not show symptoms of PRA, CEA, PLL).

Price: 1000€

Puppies do not necessarily have to become working sheepdogs, though it would be very nice :). We are first and foremost looking for a home where the puppy would be loved and people feel that BC is the right breed for them.

Future owners will be provided with further assistance as well as support when deciding to raise the puppy as a sheepdog (including at least 3 free herding courses in Jaani farm).

Contact information:
Julika Roos mob. +372 5218299 e-mail: julika@jaanitalu.eu
Joel Roos mob. +372 5065705 e-mail: joel@jaanitalu.eu


More photos can be seen here.


Olen bordercollie siin.

Hea villa õpituba

Millal?

Laupäeval, 12. veebruaril, algusega kell 11.


Kus?
Harjumaa Muuseumis Keilas.


Mis täpsemalt?
Vaata muuseumi uudistest.

Kohtumiseni!