neljapäev, 15. september 2011

Metsahõrk

Pilti ja juttu seentest on jagunud nüüd pikka aega igale poole, küllap suurem enamus sellest juba kenakesti tüdinenud ka. Kiikasin korraks meie blogi köögipoolele, sealgi näitas statistika, et valdavavalt on lugejad jõudnud siia mitme nädala jooksul lugema eelkõige läbi otsingusõna "lehter-kukeseen". Just sellest heast söögiseenest oli eelmisel aastal mul siin juttu.
Ega ma teid nüüd rohkema seenelugudega tüüdata tahakski, kui vaid korraks jagada rõõmu oma metsaleidudest. Tavapärasele riisika-pilvikuretkele minnes leidsime seekord lisaks küllusliku saagi tõelisi hõrgutisi:

Timpnarmik ja pruunjas narmik.

Muidu neil muud vahet polegi, kui väike värvierinevus ja ühel ulatuvad kübara all narmad seene jalapinnale, teisel mitte. Imehead söögiseened mõlemad.

Ja lehter-kukeseen, mu lemmik! Leidsin esimest korda ja palju-palju, nii et jätkus kohe pannile panemiseks, süüa isu täis koos krõbeda saiaga, marineerida, külmutada ja moosiks keeta. Jajah, nimelt moosiks. Ja sellega minu seenejutt nüüd siinkohal otsa saabki, et jätkuks ruumi ühele toredale retseptile. Mahe ja peen maksapasteet, just õige maitsekaaslane kukeseene moosile :)


Majaprovva maksapasteet, väljavöte kokkaraamatust aastast 18...


Poolteist naela magedat seapekki.
Kaks ilusat lamba (vasika) maksa.


Leotatakse röösa piima sees, tömmatakse maksa kölumahk maha ja löigatakse väiksesteks tükkideks.


Pandakse kastrolli ja lisatakse sinna juurde pool tolli värsket vöid, soola, möni tera pipart, paar loorberilehte, üks kooritud seller, üks puhastatud petersell, ja üks puhastatud porgand, paar kooritud sibulast ja näpu otsa täis majoraani.


Nüüd pandakse kaas pääle ja lastakse pehmeks moorida, siis kallatakse leen kaussi ja kui liha on külmaks läinud, siis lastakse kolm korda läbi lihamasina.


Pandakse kastrolli sisse tagasi, lastakse rasvasem jagu sinna juurde, tehakse kuumaks, öerutakse läbi jöhvisöela.


On külmaks läinud, siis lisatakse sinna juurde kövasti ümber segades veini klaasi jagu konjakki, söögilusika täis rummi, ja väikese ölleklaasitäis Madeira Wiina.


Nüid tehakse poogen valget paberit vöiga kokku ja litsutakse selle üle pasteedi ja pandakse jäätuse pääle.


Ja siis pistetakse höbe lusikas kuuma vee sisse ja pandakse sellega laastu löigateks see pasteet liua pääle, ehitakse päält tsitroni siivide ja peterselli lehtedega ära.


Hääd isu!





reede, 26. august 2011

Kadakane

Päris valus oli vaadata, kuidas mitukümmend saagide ja kirvestega varustatud meest kadarikus lausraiet tegid. Meelel mul see, kuidas endise linnainimesena oma väikeses aias igat istutatud (kultuur) kadakat poputatud sai- talvel raske lume eest ja varakevadel päikesepõletuste eest kattes. Ja see, kuidas maale elama tulles oli hinges lootus, et meiegi maalapil ometi kasvaks kadakaid. Mõelda vaid, üks kasvaski vana kiviaia veerel, kuni kitsed- lambad maiustamas käisid. Praegu on me ainumas õues looduslikult kasvav kadakas täpselt samasugune roostepruun, nagu see Muhumaal mahavõetu. Saega kallale veel ei lähe. Lootus on, et sitke põõsaspuuke näitab uuesti eluvaimu.

Möödunud laupäeval Muhumaa põhjaranniku pangapealsel oli jõutud juba üksjagu kadakaid maha võtta. Käimas olid MTÜ MuhuMaaLamba talgupäevad, eesmärgiks puhastada jupike rannikuala kadakatest ja muudest puudest ning taastada uuesti alvar, kus saare lambaid karjatada. Talgupäevade juurde kuulus ka loopealsele karja-aia ehitamine. Et tegu paese pinnasega, millel mullakihti vaevu 10-15 cm, ei tulnud kõne allagi traataia tegemine, pealegi poleks see sobinud sealsele looduskaitsealale. Looduslikest kohapealsetest materjalidest, lihtsalt teostatav risuaed- sellise aia rajamist me saarerahva lahke kutse peale õpetama läksimegi.
Meil endal on taoline aed juba mitmendat aastat lambapiirdeks. Kasutasime kõiksugu "risu"- oksi, hagu ja isegi vanu lauajuppe, mis kütteks liig pehkinud. Ühesõnaga, selline kraam, mis muidu lõkkesse läheb.

Muhumaal oli risuaia ehitamiseks käes parim materjal. Sealsamas raiutud kadakas ja mänd- okaspuud, mis peavad kõige kauem vastu kõdunemisele. Ei kusagilt kaugelt vedada, ainult võta ja ehita. Lühikese poole päevaga sai valmis ligi 40 meetrit aeda, ilma ühtegi naela või kruvi kasutamata. Aed jäi vahva, otse loodusest ja otse loodusesse tagasi. Minagi sain lõpuks oma kadakasest südamevalust lahti, oleksin tahtnud mõned koormad roostepruune kadakahunnikuid endalegi aiaehituseks varuda :) Ja see üle tuulepealse ranniku leviv värske kadakaraie lõhn oli ka nii meelierutav...
Eestimaine loodus on õnneks veel nõnda rikkalik, mitte ainult lepp, vaid ka kadakas võib võsasse kasvada. Ja õnneks võsastub ta ikka ja jälle. Nii jätkub meile nautimiseks ilusaid loopealseid kadarikke ja männikuid ja ka piisavalt puitu, millest loodusaedasid meisterdada.

Kadakas e. harilik kadakas, kadajas, kattai, kadak
(Juniperus communis L.)

Kadakas on küll seike pisike puu, aga teda on inimesele alati taaris. (Kaarma)

Õnneks on ka meie ainukesele kodusele kadakale lisa tulemas, kraaviperved on täis kadakate lapsukesi ja siin-seal põllul samuti. Nii et ehk mõne aja pärast ei peagi me minema saarte peale, et korjata selliseid imehäid priskeid kadakamarju.
Et nüüd mitte liiga pikaks jutuks ei läheks, siis risuaiast ja selle ehitamisest tuleb täitsa eraldi juttu teha teine kord.


Tervitustega lahedatele muhumaalammastele ja talgulistele!


pühapäev, 14. august 2011

Hansalammas

Sellesuvised Pärnu Hansapäevad on juba ammu minevik. Hansalistel-korraldajatel ja sõpradel oli aga põhjust veel korraks kokku tulla, et pidada maha üks pidu. Ja kui juba hansalised, siis ikka keskaegne pidu- lõke üles ja lammas vardasse.

Kadakamarjad on head lambaliha maitsestajad. Kuna mul neid marinaadi jaoks polnud kohe võtta, siis sai lammast hiljem lõkke kohal marinaadi sisse kastetud kadakaoksaga vihelda. Andis mekki juurde küll :)


Üks Jaani talu lammas, kel õnnelik lapsepõlv ja tegus noorusaeg elatud, sai maise karjamaa rajalt aegsasti maha võetud. Et liha jõuaks ikka korralikult laagerduda ja marinaadis kõik head maitsed külge saada.
Tervet lammast oli minul marineerida esmakordne kogemus. Aga mis seal ikka. Natukeseks eeskujuks võtsin kokaraamatu "Sepamaa talu köök", milles Anni Arro kirjeldab, kuidas tema Mamma ehk Epp Maria Kokamägi lammast marineerib. Kogu marineerimise protseduur toimub vannis. Mul säärast vanni käepärast võtta polnud, kuhu terve lambakere sisse sulpsatada. Sestap tegelesin hoopis lamba masseerimisega, võttes eeskujuks õlimassaaži + muud lisandid.


Selleks kulus:
- 2 pudelit head-paremat oliiviõli- ikka extra virgin
- 2 pudelit valget kuiva veini- hea küll, umbes kahe pokaali jagu vähem tegelikult
- soola
- küüslauku ja küüslaugu lehti
- värsket piparmünti
- tüümiani, see oli kuivatatud- oleks küll pidanud olema rosmariin, see lamba klassikaline maitsesõber, aga tüümian oli ka väga hea tegelikult
- aed-piprarohtu, ka kuivatatud
- värske koriandri lehed- mmm...minu lemmikud
- mu meelest ma panin natuke leeskputke ka
- ja muidugi üks terve lammas


Esmalt segasin soola ja õli ning hõõrusin lamba sellega üleni sisse. Veinist ja hakitud maitsetaimedest ( soola ja ürtide kogused on kõik oma äranägemise järgi) valmistatud seguga jätkasin lamba masseerimist. Eelnevalt õlitatud lammas võttis kõik selle pudru täitsa kenasti külge. Ja nii ta rohelisekirjuna ja mõnusalt ürdilõhnalisena maakeldrisse pea 4 päevaks rippuma läks. Iga päev käisin järelele jäänud marinaadiga korra-paar uuesti hõõrumas.


Nagu Anni Arro raamatus, oli meilgi lamba küpsetamise jaoks sepistatud kaadervärk, kus terve lammas pistetakse vardasse ja lõkke kohal siis vastavalt küpsemisele keerutatakse. Selline pikk-pikk lambapidu, mis päädib sellega, et kõikse paremad palad saavad need kõige viimased peokülalised, kui küpsenud liha maitsmine jõuab välis- ja sisefilee söömiseni.
Krõbe ja mahlane, mahe ja ehe! Oeh!

Järgmisena keerame ühe maitsestatud lamba takja- ja rabarberilehtede sisse ning matame maha. Siis teeme lõkke peale, ehk küpsetame lammast maa sees. Kui soovid selles lambaküpsetamises osaleda, anna aegsasti teada. Millalgi septembris teeme ära.

kolmapäev, 29. juuni 2011

Hansaaeg

Vallikääru aasal toimuvad 1.-3. juulil Pärnu Hansapäevad 2011. Hea vill ja heavillaseltsilised on igatahes kohal. Kohtume keskaja turul!



esmaspäev, 20. juuni 2011

Jäärik

Tore ja asjalik nimetus isase lambatalle jaoks, just sellised parajad jäärikud nad ju ongi. Ja utik ehk utetall, selline hell ja õrn. Mõlemad sõnad leidsin oma viimase aja öökapiraamatust "Põllumajandusloomade söötmise ABC". Heldene aeg, lambakasvataja pöörab vahel ikka päris ära, eksole? Aga uskuge mind, kõik need näidisratsioonid, nuumnetokalorid ja lammaste mineraalelementide tarbenormid panevad mind eriti kiiresti uinuma :)
Väga asjalik on ka see pruun müügijäärik, kes saab juuli alguses alles 3-kuuseks. Sündinud kaksiktallena, ja ega tumepruun utikust õdegi palju kasvus alla jää- on mõlemad ikka tõelised purakad. Nuumnetokaloritega pole siin midagi pistmist, talled on kasvanud vaid emapiimal, heal heinal ja värskel karjamaarohul. Sellist valikut peame oma karjakasvatuses õigeks, ehk ülemäärased jõusöödad ja muud lisandid jäägu ikka nuumloomadele, kes seepeale kiirelt lihakeredena lõpetavad. Sellekohast head nõuannet ja ladusat lugemist leiab Maavillase kodulehelt loomaarst Ants Kuksi karjatervise rubriigist.
Pruun jäärapoiss oli juba sündides nõnda kenakese vormiga, hea meel oleks teda elule jätta. Et oma karjas talle eriti tööd pakkuda pole, panemegi jääriku müüki. Tegu on ristandjääraga, kel emaks Saaremaa päritolu valge maalammas, isaks rootsi peenvillane jäär Olev. Viimaselt ka kena pruuni karva vill. Et emal peenemat sorti ühekihiline vill ja isalt peenvillane, siis talledelgi kena peenike säbar seljas. Emaliini pidi on tumedaid tallesid ennegi olnud, aga loomulikult ei saa lubada, et pruun või tumepruun värv ka jäärapoisilt edasi kandub. Ilmvõimatu see muidugi pole.
Niisiis, kui Sa oled sellest jääratallest huvitatud, helista või kirjuta mulle:


Tel. 5218299 Julika Roos
E-post: julika@jaanitalu.eu


Jäärik on sündinud 03.04.2011. Olemas isa- ja emapoolsed põlvnemisandmed, hind: 120€.
Jaani talu lamba- ja kitsekari on haigustevaba, karjastaatus M1. Kitsed on CAE-vabad.

Hiljem lisatud: Jäärik on müüdud!

Kui oled huvitatud kevadistest jääradest, siis Jaani talus on veel pakkuda mõned põnevad ristandjäärikuid (emad kohalikud maalambad, isad ahvenamaa või rootsi peenvillased jäärad). Müüa ka kaks puhtatõulist rootsi peenvillalamba pruuni jääratalle.

Helista, kirjuta, küsi lisa!

Sellest tallest ei saa kindlasti selle aasta jaanikujäära, ja hästi tore oleks kui ka jõulujäära mitte :)

neljapäev, 16. juuni 2011

Pojeng - jumalate soosik

Antiik-Kreeka tervenemisjumala Asclepiuse armukadedus oma lemmikõpilase Paeoni vastu kasvas nii suureks, et sekkuma pidi peajumal Zeus ise. Kaitsmaks Paeoni, muutis ta tolle imekauniks lilleõieks, keda hakati kutsuma samuti Paeoniks. Sellest nimest tuleneb palju hilisem nimetus Paeonia, ametlik ja teaduslik nimi ilutaimele, keda meie tunneme pojengina.

Pojengi jumalikkusest pajatavad ka pea paari aastatuhande tagused ülestähendamised ja uskumused Vana-Hiinast. Maal, mida peetakse pojengi kodumaaks usuti, et tema kasvatamist soosivad jumalad - seal kus kasvab pojeng, kaovad kurjad vaimud. Kes hoolitseb nende kaunite ja siidiste õite eest, saab osa lille ilust ja headusest....


Oleme meiegi saanud alati osa nende ilust ja headusest- kus iganes on me kodu ja aed, seal õitsevad pojengid.
Minu pisuke kiire kuduminegi sai seekord pojengilõhnaline, suvesoe ja head mõtted sees :) Sallisahtlisse ootama oma aega koos teiste omasugustega siin ja siin.

Nende kaunite suveõite ilu on nukralt üürike. Aga selle üle ei pea me mitte kurvastama, sest igast närbunud õiest saab ju küpsete viljadena taas uue algus.
Ja kui teil on ehk soov ise kogeda pojengi tervendavat mõju, siis siin üks keskajast pärinev uskumus:
Pojengi viljadest tehti pärlid, mida kanti kaelas 40 päeva. Pärlite suuremat mõju usuti siis, kui vilju niisutati püha veega ja need olid aetud punasele niidile nõelaga, mida varem polnud keegi kasutanud.


kolmapäev, 1. juuni 2011

Lauda lõhn man

Nii võib just lõppenud pika maikuu kohta öelda küll. Meie talus sel aastal siis laudakuu.

Lauda sees ja ümber.

Kahekümne päeva jooksul tihedalt sündimisi, ehk poegis suurem enamus põhikarja uttesid. Tallesid sai tõesti palju-palju! Ja kui ma siin kevadel soovisin karjatäienduseks pruune ja kirjusid lambaid, siis neid tuli uhkesti. Ainult kaks valget talle oligi, ja needki natukese pruuniga "määritud". Tundub aga, et kahe ahvenamaa jäära asemel käisid uttesid rõõmustamas sokud lähedalt metsast, sest justkui metskitsede talled enamus "affe" lastest tõesti välja näevad- pealt pruunid, kõhualune ja taguotsa "peegel" heledat karva :)

Üht lambaema ei huvita põrmugi, mis värvi on tema tallekeste sabaalused.
Peaasi, et lõhn on oma.


Rohkem pilte kevadistest talledest siin pildialbumis.


Lauda taga.
Kui me kuue aasta eest talvehakul Jaani talu esimest korda vaatamas käisime, sai ostuotsus tehtud kiirelt. Oluline osa oli selles kindlasti ka talus võrdlemisi hästi ja algupäraselt säilinud kõrvalhoonetel- suurel aidal ja maakivist laudal. Ehitis, mida ilmselt tänapäeval enam keegi loomapidamiseks vaevalt ehitama hakkaks, sai sel aastal 100 aastat vanaks. Iseenesest pole see veel ühe hoone jaoks miski vanus. Kuid siiski piisav, et ilmutada siin-seal lagunemise märke. Eriti rutakat ja ähvardavat lagunemist märkasime lauda taga nurgas, see vajas kiiret sekkumist ja teadmisi. Abi leidsime Eesti Vabaõhumuuseumist, kus pikaajalised kogemused traditsioonilise taluarhitektuuri vallas. Et maakivimüüri taastamine oli huvipakkuv ka teistele, saigi koostöös muuseumiga korraldatud koolituspäevad.
Sel ajal, kui laudast kostis järjekordsete uute tallekeste esimest määgimist, käis väljaspool tõsine lammutamine ja uuesti ehitamine. Hulk asjalikke ja toimekaid mehi oli koos, üks vapper naine nende hulgas.

Veelkord tänud kõikidele osalejatele ja Eesti Vabaõhumuuseumile. Koolituspäevade pilte saab vaadata siin. Lisan lähiajal piltidele ka seletusi.

Lauda sees on nüüd vaikus, lambapered kolisid kõik suvistele karjamaadele kosuma ja kasvama.
Lauda ümber kõpitseme meie jõudumööda edasi, vana aus maakivihoone vajab ja väärib korrastamist. Mina ise vajan aga hädasti lambapuhkust! Nii et laudalõhnalisi ja villalisi postitusi siia niipea ei ilmu. Ja kui ehk mõni lambapilt juhtub, siis seoses karjakoerte koolitamise teemadega. Või hea küll, mõni villajutt vast ikka ka :)

Erinevatest koolitustest tuleb aga juttu kindlasti, sest suvi on just see aeg, mil Jaani talu õpiõuel hea toredete ja tarkade inimestega kokku saada. Kohtumiseni!












LinkWithin

.