Saksa lambakoer on ikka tõepoolest ilus koer. Ja väga tark. Vaieldamatult minu lapsepõlve unistuste unistuse koer! Küllap suuresti mõjutatuna tol ajal nähtud poolakate telefilmist "Neli tankisti ja koer", kus sõdisid natuke naljakad onud ja nende vapper hundikoer Šarik (päriselus Trimer).
Mäletamist mööda nimetati mu lemmikut ida - euroopa lambakoeraks, ehk siis täpsemalt oli see saksa lambakoer, keda aretati omasoodu Nõukogude Liidu piires. Ka praegusel Venemaal (väidetavalt ka Lätis) aretatakse selle liini koeri endiselt. Nad sarnanevad saksa lambakoerte tööliini koertega, kes on suurema kasvuga ja sirgema seljaga (ja näevad välja nii, nagu nad olid aretatud 19.sajandi lõpupoolel Saksamaal, sarnaste koerte päritolu ulatub isegi 7. sajandi Saksamaa aladele).
Paljude näituseliini saksa lambakoerte aretus on aga paraku viinud selleni, et kauni ja terve proportsiooniga töökoerast on saanud mu meelest täiesti õnnetu välimikuga koerad - küürus selja, longus tagajalgadega, saba vedamas mööda maad...nii kurb. Täiesti arusaamatutel põhjustel on seda koeratõugu sedasi sandistatud.
Inimesega koos töötava ja tugeva ning jõulise koerana oleme ju harjunud seda tõugu aga eelkõige seostama, olgu see siis kas politsei- ja piirivalveteenistuses vms. Ja endiselt on saksa lambakoer populaarne tegelane filmides. Komissar Rexi veidi muinasjutulisi tegemisi teab vast enamik telekavaatajatest.
Endale ma saksa lambakoera enam ei igatse. Nostalgiliselt muidugi vaatan tankistist koera tegutsemisi, Rexi filmi puhul köidavad pilku pigem politseikoera partnerid, ehk aeg-ajalt vahetuvad kenakesed saksa meesuurijad -näitlejad :) Minu põhiline huvi piirdubki nüüd saksa lambakoera (pikakarvalise esindajate) karvaga, mida on väga hea lõngaks kedrata. See pealtnäha karm koer üllatab mõnusalt pehme aluskarvaga, tõsi, mille sekka ka natuke "okast" ikka lipsab. Häiriv see pole, eriti kui lõngast peavadki saama vastupidavad soojad ja karvased sokid.
Foto: Pildi autor on Arturo Nikolai. Saksa lambakoer ujumas. Wikimedia Commons.
Koduvalvurist pikakarvalise saksa lambakoera Sultani seljast saadi kammimisel kolme erinevat värvi karva. Peaaegu musta, kreemikashalli ja pruunikashalli. Noppisin karvad värvi järgi hunnikutesse ja kraasisin seejärel eraldi igat värvi kiu trummelkraasiga paar korda läbi. Lammaste villadest valisin veidi pikema kiuga villad, enam-vähem sama tooni koerakarvaga. Ka villad kraasisin eraldi ning seejärel juba vaheldumisi koos koerakarvaga, et erinevad kiud omavahel kenasi seguneksid. Vahekord 1:1. Kõige pehmemalt karvasemaks osutus pruunikas-hallikas karv, ehk siis ilmselt põhiline aluskarv. Karmimaks aga mustjas, milles ka kõige rohkem pealiskarva sees.
Ketramisel kasutasin midagi kammketruse ja kraasketruse vahepealset. Lasin keeru vabalt villa sisse, kuid samas kontrollisin valminud lõnga, ehk libistasin käega üle kiudude neid kergelt siludes enne kui vokk lõnga värtnale tõmbas. Lõngade korrutus jäi samuti vahepealseks, veidi nõrgem kui tavaliselt kraasketruse puhul, samas natuke rohkem keerdu, kui annan tavaliselt puhtale kammkedratud lõngale.
Lõngad viimistlesin nii, et leotasin kõigepealt korralikult märjaks soojas vees, seejärel pesin kuumas vees pesuainega lõngu mudides ja hõõrudes ja pistsin vihid korraks külma vette. Selline moodus vanutab lõnga, annab lõngale juurde vastupidavust ja koerkarvane lõng muutub mõnusalt kahuseks.
Sultani pisike pereline võib julgelt lume sees möllata, varbad on hoitud ja soojas. Tänu karvasele sõbrale :)
Sisestades võrgukülje YouTube.com otsingusse "german shepherd dog history", leiad hulgaliselt ülevaadet selle koeratõu kohta. Nii kurvastavat kui ka toredat.
