Kahaneb ja kasvab

Esimesed taluelu kevadmärgid on igatahes käes, kuivad ahju-ja pliidipuud on kuuris peaaegu et otsakorral, hirmkiirelt kahanevad ka heinarullid. Õnneks samavõrd silmnähtavalt vähenevad lumehangedki. Loodame, et see talv enam lund taeva pole jätnud, kohe täitsa rõõmustavad on praegused vihmased ilmad. Mis aga veel otsa pole saanud, on meie laudarahva tallesadu. Arvasime küll, et talvega on asi ühel pool, aga märgid näitavad, et seekord on lisaks tulemas ka kevadisi lambalapsi. Siin piltidel on mõned viimastel nädalatel sündinud tallekesed.

Kasukate värvidest on esindatud nii valget, erinevaid pruune ja hulgaliselt musta. Ühtlaseks talviseks moejooneks aga seekord pea kõikidel talledel väikesed valged "lumemütsid".

Järjest kasvava kevade ootuse ja tervitustega Jaani talust!

Tallukad

Mul lähevad kohe kõrvad kikki ja silmad särama, kui juhtun kuulama ja lugema miskit koerakarvade kohta :)
Leina Neima annab Craftwergi päevikus teada, kuidas valmistada koerakarvaseid tallasoojendajaid. Väga vahva õpetus, Leina!
Meenus kohe mu armas vanaema, kes omal ajal lastelastele sooje taldasid vanaisa vanast lambanahksest kasukast saabaste sisse lõikas, meie kutsusime neid põhjukateks (Virumaa murre, kust me peaaegu kõik pärit oleme :)
Koerakarvad ja jalatallad, need sobivad hästi kokku, tean seda omast jalast, sest enam ei kujuta üht eestimaist talve ilma koeralõnga sokkideta ettegi.

Sooje varbaid!

Sõbralikud sokikesed

Et mis mõttes nüüd sõbralikud. Tegelikult päris mitmes mõttes. Sellised soojad, käsitsi kedratud, käsitsi kootud, taimedega värvitud, üleni naturaalsetest materjalidest. Otse loodusest. Aga olulisem veel, et nende väikeste sokikeste tegemisel on koos nii palju mu heade sõprade ja tuttavate südamega tehtud käsitööd, et selle kohe peab kirja panema.

Kõigepealt mu ülepõldude hea naabrimemm Vaike, kes mind ikka koerakarvaga varustab, nii nagu ka teised head tuttavad, kes ei pea paljuks oma koerakarvad kokku koguda ja mulle ketruseks tuua.

Nahakoja Piret, kes ilusat nahatööd teeb, seejuures ka armsaid nahast nööpe.

Liis, kes taimedest imelisi värve välja võlub ja nendega lõnga värvib.

Merike, kes seente värvielu tunneb ja samuti taimedega nii lõnga kui ka villa värvib.

Sangaste villaveskimees Neeme, kes meie lammaste villadest alati ilusaid lõngu ketrab.

Anne, kes mu ideed ja käsitsikedratud (koerakarva) lõngad või ka villaveskis tehtud imekiiresti pehmeks kudumiks vormistab ja endagi poolt alati häid kudumise nõuandeid jagab.

Ja mainimata ei saa jätta muidugi mu neljajalgsed laudasõpru, kes kõik usinasti mulle head ja paremat ketrusmaterjali "toodavad".

Siin ülemisel pildil Liisi poolt krapiga värvitud lõng, Merikese seentega (verev vöödik) värvitud vill, Pireti "villakoera" alaska malamuudi pehme valge aluskarv, mis kedratud vokil kokku lambavillaga. Naturaalsed lõngavärvid on aga kõik pärit meie oma villakandjatelt.

Koerakarva-lambavilla kudumite sarjale "Talulaps" on peagi lisandumas teisigi soojendavaid kehakatteid, mõeldes kõige pisimatele (0-6 kuud).

"Affet"

Monika tuletas mulle täna meelde, et olin lubanud panna päevikusse pilte ja juttu meie uutest lammastest. Niisiis, saage tuttavaks, Jaani talu värsked laudaelanikud, ja ühtlasi ka esimesed ahvenamaa lambad Eestis ning väljaspool Soome riigipiiri.

"Affe", nõnda soomlased neid hellitavalt kutsuvad, on pärit nagu nimigi ütleb, Ahvenamaalt.
See algupärane tõug kuulub põhja-lühisabaliste lammaste perre, nii on nad ajalooliselt ka üsnagi lähedased meie oma eesti maalammastele. Ahvenamaa lambaid hakati päästma ja säilitama, kui alles oli jäänud vaid 14 isendit. Praeguseks on neid ligikaudu 1000 ja lisaks Ahvenamaale kasvatatakse neid ka Soome saarestikel ja Mandri-Soomes. Järjest rohkem võidab see väikesekasvuline, põhjamaises kliimas aastatuhandete jooksul kohanenud tõug populaarsust. Nii kiindusin ka mina nendesse kohe ja vaimustun järjest, sest mulle kui "villahullule" pakub avastamist nende lammaste rikkalik vill, mis on pikakiuline, kahekihiline ja väga põnevate värvikombinatsioonidega. Nii näiteks võib pealtpoolt üleni pruun lammas osutuda hoopis kahevärviliseks, kel alusvill lumivalge. On erinevaid pruune, musta, päris valget, hallikaid ja kreemikat värvi ja nende värvide erinevaid nö salgulisi kooslusi. Igatahes mulle kui käsitsi ketrajale on rõõmu kuipalju :)

Sügise poole jõuavad meile ahvenamaa jäärad, nii on järgmiseks aastaks oodata juba karjakasvu. Muidugi jätkame ka eesti maalamba kasvatamist ja säilitamist, kelledest meie lambakasvatus ja mu aina süvenev vokivaimustus ju ka alguse sai.

Töötubade päev

Klikka pilti suuremaks

Laupäeval, 13.veebruaril on Maarja-Magdaleena Gildi majas taas töötubade päev. Ketruskambris jagame Liis ja mina huvilistele esmaseid koerakarva ketramise nippe ja nõkse-ketramine algajatele nii kedervarre kui ka vokiga.
Aga seda, kes kõik gildimajas toimetavad ja mida põnevat sünnib seal ka muudel päevadel, saab nüüd vaadata ja lugeda Maarja-Magdaleena Gildi vastavatud kodulehelt.

Tule meile külla!

Vitamiinipuudus

Talvenaudingust on saanud lumeväsimus, vitamiinipuudusest vaimunälg. Sestap otsis silm midagigi värsket ja pilk jäi pidama pliidi kohal rippuval sibulavõrgul. Selline tore võrkkott, mis ennevanasti ikka ausast puuvillast punutud, ja mu mälupildis sisaldas nii mees- kui ka naisinimese kandamina alati vähemalt üht saiapätsi ja piimapudelit. Mu sibulate ümbris seevastu on hoopis miskisest läikivast kapronkiust põimitud.

Tea, kas andis sibul vaimuvärskust või mõte helklevast võrgust, aga meenus Craftwergi raamitu kotiteema saatuslikust naisest. Nõnda siis kaunistasin oma lõbuks veidi väsinud võrgukoti mõnede mustade pärlite ja litritega ja üks pikakarvaline sall sai jupi lühemaks, et katta kulunud sangad. Mõttes tegin kummarduse Peipsiääre kangetele ja tublidele naistele.

Siinkohal aga ka tervitused Craftwergi perele ja vaimuvitamiini kõigile kotiüritusel osalejatele, sest uus "Raamist väljas" kotiteema on välja kuulutatud.