Olemine päris sügisene juba. Hea on nüüd mõelda tagasi soojale suvele. Tõeliselt mõnusale ja pikale suvele, täis huvitavaid tegemisi ja kohtumisi, uusi ning vanu sõpru. Hiiglama palju ka mittemidagi tegemisi (no see kuumus, mäletate ju!). Ja mõned mu suvepäevad läksid ikka täiega nahka :) Sõna kõige otsesemas tähenduses.
Lähen nüüd ajas natuke rohkem tagasi, eelmisesse talve. Siis oli Tallinnas Käsitöömajas Kristina Rajando näitus "Läks nahka", millest ka siin postituse tegin. Jõudsin näitust vaatama viimasel päeval, peaaegu viimasel minutil. See sõnum, mida Kristina näitus kandis, jäi minusse.
Ja kui suve alguses sain teada, et Tammemäe talu Pireti ja Kaido eestvedamisel ja Kristina juhendamisel toimuvad koduse nahaparkimise koolituse päevad, siis polnud võimalustki selles mitte osaleda.
Koolitus ei olnud pelgalt erinevate parkimisvõtete ja -etappide läbimine teoorias ja praktikas. Kuigi seda kõike tegime, üksikasjaliselt ja põhjalikult, igaüks oma kaasavõetud nahkade kallal nokitsedas ja vajadusel üksteist aidates. Koolitusel kogesin taas seda, mis näituselgi. Ning otse loomulikult andsid õpipäevadele eriti mõnusa ja laheda olemise kokkutulnud inimesed. Kes kõik muidu nii erinevad, kuid kandmas ühesuguseid huvisid ja jagamas sarnast mõttemaailma. Taaskord leidsin kinnitust sellele, et nõnda on koos ikka väga tore toimetada.
Praktilise poole pealt saime tõesti häid nõuandeid ja oskusi. Nii võtsime ette kaks erinevat nahaparkimise tegu, üks mineraalparkimine ja teine nahkade töötlemine rukkijahu hapatisega. Kõnekeeles nimetatakse seda töötlemisviisi samuti parkimiseks, ehk siis jahupark.
Parkimisse läksid nii karvadega nahad, kui ka karvadest eemaldatud nahad. Viimane, ja siin pildi peal too valge, läkski minul tõesti "nahka". Aga nagu Kristina ütles, iga nahk õpetab. Nii õpetas see raiskuläinud nahk mulle, et ära kunagi võta ette rohkem kui sa teha jõuad :)
Eks ma natuke üle pingutasin ka, võtsin parkimisele hulgaliselt jäära- ja sikukotte ning lisaks veel kaks lambatalle nahka. Nendega läks kõik kenasti, üks sai pargitud maarjajääga ja teine jahuga. Mõlemil villad küljes ja mõnusalt pehmed. Ja mu erilised lemmikud, ümarad looduse vormidki said kõik ilusasti töödeldud ning ootavad nüüd oma aega, et milleksi uueks vormuda.
Alloleval pildil sai üks sikukotike sendikukruks, ehk näide sellest, kuidas lamba-ja kitsekasvataja valmistub euro(sendi) tulekuks. Kukruraudadega koti idee ise pärineb Kristinalt.
Tervitused kõikidele mu nahasõpradele! Ja uute kokkusaamisteni, igatahes jutt niimoodi jäi :)