Kolmapäev, 28. detsember 2011

Kukesammul

Pilkane pimedus. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Talveunine olemine. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. Hallid ajud, tuhmid silmad, kurvad ilmad.
Ja siis tuleb pööripäev. Päevatera kukub kui täht kottpimedusse. Valguseraas hakkab kasvama. Kukk oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust- seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja- jookseb jaanipäevani.
Pööripäev tuleb. Ajab ära asemelt. Uni läheb uksest välja. Maast lahti, magada pole enam mahti. Uimane olemine saab otsa. Hing hellaks, jalg kergeks, selg sirgeks. Silm selgeks, meel helgeks.
Valgus kasvab kui kõrvitsataim. Kevad käega katsuda.

Anu Raud. Pööripäev. Lk. 153. Juturaamat, 2011.

Imeline raamat! Hea ja armas poetas mulle kingikotti. Aitäh!

Helgust ja heledust- seda just! Meile kõigile.





LinkWithin

.