Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Lõunavene pehmus

Koera elu on ikka väga üürike. Inimese poolt vaadatuna. Parimal juhul veab välja 15-16 aastat, enamasti siiski vähem. Ega need viimased aastad koeraomanikule kerged pole - tead ju, et varsti saab aeg otsa. Ja koeral on raske mõista, miks ometi kerge jalg enam ei jookse ja terav kõrv ei kuule...
Edasi on kurvastamine ja leppimine paratamatusega, mis mõne aja möödudes asendub hingesoojendavate mälestustega koos oldud ajast. Kuid need mälestused võivad olla ka käegakatsutavad. Üks lõuna-vene lambakoer elab edasi oma perenaise mõtetes ja  imesoojas ning pehmes karvakampsunis.


Lõnga ketrasin puhtast koerakarvast. Ma ei teinud seda eriti heal meelel. Olen ikka arvamusel, et mitteelastne koerakarv vajab juurde paindlikku lambavilla ja igasugused muud põhjendused veel. Uusi lõngavihte ära viies sai minu tõrksus aga hajutatud, sest nägin oma silmaga eelmistest lõngakeradest kootud ilusat kampsumit.
Enamasti soovin ma enne ketramist kindlasti teada, milline kudum sellest tuleb. Seekord sain teada, et sokke kindlasti mitte. Nii ketrasin lõnga oma nägemuse järgi võrdlemisi peene. Tundus, et küllaltki karmikarvaline koerakarv jääb niimoodi lõngana parem. Rõõmustasin, et kudumiseks oli valitud pitsiline koekiri. Minu hirm, et lõng võiks olla ehk liiga puine, osutus asjatuks. Vaatamata päris mahukale kudumile, oli see ometi üllatavalt kerge, õhuline ja pehme.
Koeskeemi sain omale paberi peal kaasa. Mine tea, äkki kunagi ketrangi endale täis koerakarvast ja koon midagi hullult sooja ja pitsilist :)


Selle toreda karvase koera kohta saab lühidalt lugeda siit.

Pühapäev, 20. jaanuar 2013

Mis on pildil?

Lugedes Liisi blogist lugu mulgimaa mehest, kes lõhkus vanaema voki, tuli meelde üks veider seadeldis Pärnu Muuseumi kogudest. Küll ilmselgelt voki mõningatest osadest koosnev, kedrata sellega aga kindlasti ei õnnestuks :)

Mis oli meistril mõttes sellist riista tehes? Ehk ajendasid tedagi tühjad kaupluseletid Kaubandusministeeriumi haldusalas.Või tänases mõistes hoopis taaskasutus?





Reede, 18. jaanuar 2013

Tankist, komissar ja koduvalvur

Saksa lambakoer on ikka tõepoolest ilus koer. Ja väga tark. Vaieldamatult minu lapsepõlve unistuste unistuse koer! Küllap suuresti  mõjutatuna tol ajal nähtud poolakate telefilmist "Neli tankisti ja koer", kus sõdisid natuke naljakad onud ja nende vapper hundikoer Šarik (päriselus Trimer).
Mäletamist mööda nimetati mu lemmikut ida - euroopa lambakoeraks, ehk siis täpsemalt oli see saksa lambakoer, keda aretati omasoodu Nõukogude Liidu piires. Ka praegusel Venemaal (väidetavalt ka Lätis) aretatakse selle liini koeri endiselt. Nad sarnanevad saksa lambakoerte tööliini koertega, kes on suurema kasvuga ja sirgema seljaga (ja näevad välja nii, nagu nad olid aretatud 19.sajandi lõpupoolel Saksamaal, sarnaste koerte päritolu ulatub  isegi 7. sajandi Saksamaa aladele). 
Paljude näituseliini saksa lambakoerte aretus on aga paraku viinud selleni, et kauni ja terve proportsiooniga töökoerast on saanud mu meelest täiesti õnnetu välimikuga koerad - küürus selja, longus tagajalgadega, saba vedamas mööda maad...nii kurb. Täiesti arusaamatutel põhjustel on seda koeratõugu sedasi sandistatud.
Inimesega koos töötava ja tugeva ning jõulise koerana oleme ju harjunud seda tõugu aga eelkõige seostama, olgu see siis kas politsei- ja piirivalveteenistuses vms. Ja endiselt on saksa lambakoer populaarne tegelane filmides. Komissar Rexi veidi muinasjutulisi tegemisi teab vast enamik telekavaatajatest.
Endale ma saksa lambakoera enam ei igatse. Nostalgiliselt muidugi vaatan tankistist koera tegutsemisi, Rexi filmi puhul köidavad pilku pigem politseikoera partnerid, ehk aeg-ajalt  vahetuvad kenakesed saksa meesuurijad -näitlejad :) Minu põhiline huvi piirdubki nüüd saksa lambakoera (pikakarvalise esindajate) karvaga, mida on väga hea lõngaks kedrata. See pealtnäha karm koer üllatab mõnusalt pehme aluskarvaga, tõsi, mille sekka ka natuke "okast" ikka lipsab. Häiriv see pole, eriti kui lõngast peavadki saama vastupidavad soojad ja karvased sokid.

Foto: Pildi autor on Arturo Nikolai. Saksa lambakoer ujumas. Wikimedia Commons.

Koduvalvurist pikakarvalise saksa lambakoera Sultani seljast saadi kammimisel kolme erinevat värvi karva. Peaaegu musta, kreemikashalli ja pruunikashalli. Noppisin karvad värvi järgi hunnikutesse ja kraasisin seejärel eraldi igat värvi kiu trummelkraasiga paar korda läbi. Lammaste villadest valisin veidi pikema kiuga villad, enam-vähem sama tooni koerakarvaga. Ka villad kraasisin eraldi ning seejärel juba vaheldumisi koos koerakarvaga, et erinevad kiud omavahel kenasi seguneksid. Vahekord 1:1. Kõige pehmemalt karvasemaks osutus pruunikas-hallikas karv, ehk siis ilmselt põhiline aluskarv. Karmimaks aga mustjas, milles ka kõige rohkem pealiskarva sees.
Ketramisel kasutasin midagi kammketruse ja kraasketruse vahepealset. Lasin keeru vabalt villa sisse, kuid samas kontrollisin valminud lõnga, ehk libistasin käega üle kiudude neid kergelt siludes enne kui vokk lõnga värtnale tõmbas. Lõngade korrutus jäi samuti vahepealseks, veidi nõrgem kui tavaliselt kraasketruse puhul, samas natuke rohkem keerdu, kui annan tavaliselt puhtale kammkedratud lõngale.
Lõngad viimistlesin nii, et leotasin kõigepealt korralikult märjaks soojas vees, seejärel pesin kuumas vees pesuainega lõngu mudides ja hõõrudes ja pistsin vihid korraks külma vette. Selline moodus vanutab lõnga, annab lõngale juurde vastupidavust ja koerkarvane lõng muutub mõnusalt kahuseks.
Sultani pisike pereline võib julgelt lume sees möllata, varbad on hoitud ja soojas. Tänu karvasele sõbrale :)


Vaata ja loe lisaks nende toredate koerte kohta Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu kodulehelt
Sisestades võrgukülje YouTube.com otsingusse "german shepherd dog history", leiad hulgaliselt ülevaadet selle koeratõu kohta. Nii kurvastavat kui ka toredat.

Kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Lihtsalt head!

Nii palju tervitusi ja häid soove pühadeks ning uueks aastaks teevad meele alati rõõmsaks. Eriti soojendavad südant muidugi need, mis jõuavad kohale "vanamoeliselt" koos postkaardiga. Või soovid, mille puhul tunned, et need tulevad justkui su enese seest ja neid tahaks kohe omakorda edasi soovida!
Siin nad on, Facebook`i kaudu ja kirjapilti muutmata. 

Mart Juur, ikka tõsihumoorikal moel:

kallis sõber, siit tuleb mõnusa elu retsept. küsi endalt mõnikord - miks mitte täna, vana aasta õhtal? - 3 küsimust: kas ma olen seal, kus ma tõesti tahan olla? kas ma teen seda, mida ma tõesti tahan teha? kas ma olen nendega, kellega tõesti tahan olla? minu soov sulle uueks aastaks on, et vastuseks oleks sul ikka kolm korda "jah".

Ja Ute Wohlrab, temale omases armsas eesti keeles:

Köikidele söbradele head uut aastat. Soovin Teile köigepealt ühte asja: rahulolek - sellega, mida Teil on, sellega mida Te saavutate, sellega mida saate.


Head uut aastat, head inimesed!




LinkWithin

.