Esmaspäev, 19. september 2011

Mihklipäeva soolatopsid

Lootus, et üleilmaline Maa soojenemine, milles inimese käsi viimaste teadusuurimuste järgi ikka kohe kõvasti mängus, võiks tuua meile õitsevad apelsinipuud ja värvilised korallimered, on vast tugevalt ulmeline. Pigem tuleb leppida tõsiasjaga, et atmosfääri ja ookeanide pidev temperatuuritõus tähendab meie laiuskraadidele taas omaseid kliimamuutusi- kevad on taas kevade moodi, suved suvesoojad ja talv koos rinnuni ulatuvate lumehangedega.
Ja nii mõtleb minusugune pisike eestimaine lambakasvataja (karjaloomade sh lammaste pidamine tekitab kasvuhooneefekti ja suurendab globaalset kliimasoojenemist ning sellest tulenevaid probleeme), ja teiselt poolt alailma külmetav inimene- kuidas nende muutustega toime tulla? Kuidas anda oma panus üleüldiseks ja sealjuures ka isiklikuks heaoluks. Ehk mõtle suurelt ja tegutse kohapeal :)
Tuleb endale oma lammastest ise kasukas teha! Ja nagu ikka, suuri asju alusta väikestest ja seda ma ka tegin- esimesena said kodusel teel pargitud kasuka taskud ehk jäärakotid.


Järgneb...

Neljapäev, 15. september 2011

Metsahõrk

Pilti ja juttu seentest on jagunud nüüd pikka aega igale poole, küllap suurem enamus sellest juba kenakesti tüdinenud ka. Kiikasin korraks meie blogi köögipoolele, sealgi näitas statistika, et valdavavalt on lugejad jõudnud siia mitme nädala jooksul lugema eelkõige läbi otsingusõna "lehter-kukeseen". Just sellest heast söögiseenest oli eelmisel aastal mul siin juttu.
Ega ma teid nüüd rohkema seenelugudega tüüdata tahakski, kui vaid korraks jagada rõõmu oma metsaleidudest. Tavapärasele riisika-pilvikuretkele minnes leidsime seekord lisaks küllusliku saagi tõelisi hõrgutisi:

Timpnarmik ja pruunjas narmik.

Muidu neil muud vahet polegi, kui väike värvierinevus ja ühel ulatuvad kübara all narmad seene jalapinnale, teisel mitte. Imehead söögiseened mõlemad.

Ja lehter-kukeseen, mu lemmik! Leidsin esimest korda ja palju-palju, nii et jätkus kohe pannile panemiseks, süüa isu täis koos krõbeda saiaga, marineerida, külmutada ja moosiks keeta. Jajah, nimelt moosiks. Ja sellega minu seenejutt nüüd siinkohal otsa saabki, et jätkuks ruumi ühele toredale retseptile. Mahe ja peen maksapasteet, just õige maitsekaaslane kukeseene moosile :)


Majaprovva maksapasteet, väljavöte kokkaraamatust aastast 18...


Poolteist naela magedat seapekki.
Kaks ilusat lamba (vasika) maksa.


Leotatakse röösa piima sees, tömmatakse maksa kölumahk maha ja löigatakse väiksesteks tükkideks.


Pandakse kastrolli ja lisatakse sinna juurde pool tolli värsket vöid, soola, möni tera pipart, paar loorberilehte, üks kooritud seller, üks puhastatud petersell, ja üks puhastatud porgand, paar kooritud sibulast ja näpu otsa täis majoraani.


Nüüd pandakse kaas pääle ja lastakse pehmeks moorida, siis kallatakse leen kaussi ja kui liha on külmaks läinud, siis lastakse kolm korda läbi lihamasina.


Pandakse kastrolli sisse tagasi, lastakse rasvasem jagu sinna juurde, tehakse kuumaks, öerutakse läbi jöhvisöela.


On külmaks läinud, siis lisatakse sinna juurde kövasti ümber segades veini klaasi jagu konjakki, söögilusika täis rummi, ja väikese ölleklaasitäis Madeira Wiina.


Nüid tehakse poogen valget paberit vöiga kokku ja litsutakse selle üle pasteedi ja pandakse jäätuse pääle.


Ja siis pistetakse höbe lusikas kuuma vee sisse ja pandakse sellega laastu löigateks see pasteet liua pääle, ehitakse päält tsitroni siivide ja peterselli lehtedega ära.


Hääd isu!





LinkWithin

.