Ketruskamber

Et mitte päris samasugust postitust teha, muutsin vähemalt pealkirja ära :)

Liis pani oma päevikus kõik olulise juba kirja, nii et hea meelega suunan teid sujuvalt siia lugema-tutvuma.

Ketruskamber kolme ketrajaga kutsub külla!

Värskelt saabus ka gildimaja pressiteade:

12. det.2009 11.00-15.00 ÕPITUBADE PÄEV, Maarja-Magdaleena Gild Uus tn 5

Maarja-Magdaleena Gild ootab kõiki jõulukinke meisterdama ja oma käe ning mõttega endale pühadetunnet looma.

- kätt saab proovida küünlalaterna, lõhnava jõulukaardi ja trükitud riidest kotikeste valmistamisel

- lastel on võimalus nukukesi meisterdada, joonistada, voltida, värvida, punuda, lõigata, kleepida ja puutööd teha

- eriliste jõulupakendite töötoas saab voltida paberist, kartongist ja papist kauneid, lõbusaid, praktilisi, lihtsaid ja ka keerukaid pakendeid ja karbikesi, samas ka kaunistada neid ajaleherosettide, nööbiripatsite, paelte, lipsude ja palju muu ilusaga

- vaibakojas proovi vaiba kudumist, see on täiesti tasuta

- põnevust pakub kedervarre või vokiga ketramine, käsi või trummelkraasiga kraasimine, villakammidega kammimine

- igaüks saab ehteid meisterdada nii endale kui kuusele riputamiseks, materjalideks pärlid, traat, lõng, vill, nahk, metall, klaas, vits, puu ja muu

- maiasmokkadele trühvlite valmistamine

- ilugurmaanidele kookosrasvast, sheavõist ja oliivõlist seebide keetmine

Enamik õpitubades osalemise hind jääb vahemikku 15 kuni 75 krooni, vaid trühvlite valmistamine ja seebi keetmine on kõrgema tasuga.

Päeva lõpetuseks ootame teid meie maja ärklisaali, kus kell 15.00 algab Eesti Mandoliinide Orkestri jõulukontsert.

Muusikakollektiivi eestvedaja ja kunstiline juht on Olavi Kõrre. Orkestris mängivad muusikud Pärnus, Põlvast, Võru-ja Harjumaalt. Kontserdil kõlavad igihaljad jõulumeloodiad ning solistina astub üles mitmekordne Pärnu Suupillifestivali laureaat Melani Tali, kelle lummav suupillimäng ei jäta kedagi ükskõikseks.

Täpsem info:

Kadri Rebane

tel.55588187

Teeme ise jõulud!

Tiksub

"Raamist väljas" sügissonaadiks saanud kott on leidnud seekord uue "raami" ja tiksub nüüd seinakellana oma aega. Craftwergi pere sosistas välja uue kotiteema, sellise intrigeeriva, et pani loovuse mõtted juba ka tiksuma....nojaa, kui oled korra sõrme andnud....
Eks ta raske nüüd ole ka, kui mõelda, et viimaste aegade põhiliseks "daami aksessuaariks" on olnud laudabotikud ja käed küünarnukkideni värskelt pügatud aroomikates lambavillakuhjades.

Tervitatavad on aga sellised ühistegemised ja- teemad. Sünnib alati midagi uut, põnevat, erinäolist. Vaata neid, oma isetegemise lugudega kottide sügisalbumit siit .

Lihtsad pärimused

Liis kirjutas mu viimase villavaka postituse kommentaariumis, et kihnu veimite asjus oleks ehk tõlget vaja. No nii. Võtsin mina ükskord jällegi lugeda ühe oma raamatulemmikutest "Lihtne pärimus", mille ilusaks ja asjalikuks kirjutanud ja koostanud Kristina Rajando ja Mari Viik.
Seal selline lause: "Kihnu tüdrukud panid poiste pilgu püüdmiseks kördipaela (seelikupaela) sisse oinakoti pealt niidetud villa." Ja kõik. Ega rohkemat seletust siis ei leidnudki. Aga kui juba kördipael, siis oli enne lõng ja vill ja ketramine. Nii mu mõte liikuma läks.
Tüdruk pole enam ammuilma ja poiste pilgupüüdmisest ka nagu ei hooli :) Ketrustööd on mul küll käsil nagu muiste , seejuures aga peas ka pisukesed mõtted "tootearendusest". Kuna ehedat "materjali" kodukarjamaadel ringi jooksmas (muide päris Kihnu päritolu ka seejuures) , siis käärid kätte ja.... nii said Mardilaadale mõned lõngakerad kaasa. Seal sain ka lõpuks pikema seletuse otse "allikast", põlleservast õnnestus kinni võtta Kihnu memmel Helmil, kes mulle ilusasti selle pärimuse lahti seletas. Eesti keelde panduna siis nii, et vana kihnu uskumuse järgi oli jäära munandikoti pealt pügatud villal vägi sees, seda kedrati tüdrukute poolt mitte ainult kördipaela lõnga sisse, vaid igale poole mujalegi, küll suka-, säärepaelte-, kindalõngade sisse. Ja nii need veimevaka asjad "kiidetud" said. Poisid võlutud, noored naised õnnelikud :)
Siia lõpetuseks raamatu "Lihtne pärimus" eessõna: "Raamat tutvustab etnograafilisi ja muinasesemeid koos suulise pärimuse, kommete ja valmistamistavadega. Loomis- ja saamislugude kirjeldused ja õpetused on nopitud eesti maarahva käest aegade jooksul kogutud ning muuseumiarhiividesse talletatud pärimusest. Keskmeks on ikka inimene oma igapäevaelu tegemiste ja uskumustega. Neist kildudest on kokku pandud tervik, mis koos vastava eseme, materjali või tehnoloogiaga vihjab võimalusele seda kõike edukalt ka tänapäeval kasutada".

Valgust

Vana-vana kuuselaud rehetalu lakapealselt, roostetanud kett laudaseinalt ja kolm lampi ehituspoest. Valmis sai lamp ja riiul üheskoos.

Meie elamises üks sarnane juba töölauda valgustamas, see siin on pakkuda teistele.
Suurus pikkupidi 180 cm, laius 25 cm, valguseks 3 X 20W.
Puidu pind on lihvitud ja immutatud linaõliga.
Hind: 1500.- krooni.
Pööningutelt leiab aga veelgi erinevas mõõdus, mustris ja vanavanuses puitu. Kui on erisoove.
Küsi Joelilt tel 5065705 või kirjuta joel@jaanitalu.eu

Üleminek talveajale

Craftwerki tegijate "Raamist väljas" tänuväärne kotimeisterdamise ühisüritus pani minugi mõtted raamist väljuma ja sedavõrd, et oma kotiteoga ei mahtunudki inspiratsiooniks antud teemasse :) Aga kindlasti ootan põnevusega, mis on juba järgnevate kuude teema.

Kellad on ammu talveajale keeratud, loodus sätib end puhkama, aga inimesed muudkui tormavad. Aega ei ole, kiire, kiire, kiire.... kuidas sina jõuad, seda, teist, kolmandat? Ei jõuagi.
Mul on aega küll. See aeg ei taha muidugi kuidagi kokku sobituda etteantud tähtaegadega, busside sõidugraafikutega, kokkulepitud kohtumistega jne, jne. Ja nii ongi, et oma lähedaste meelehärmiks toimetan lõpuks ikka "kaheteistkümnendal tunnil" ja viimasel minutil. Ilma seieriteta ei saa aga minagi.

Aga kellakotist või kotikellast saab patarei alati välja võtta.

Aega ju on.

Kihnu väega veimevakk

Käisin käärid kaasas jäärapoiste juures. Ja ketrasin.

Helmi Kihnust pani sõnasse: "Kui tüdrik tegi veimi, tahtis et hästi kiidetud veimid saaks. Siis ketras lõnga sisse jäära koti villasid."

Peenike tahab pikka istet

See vanasõna käivat küll peene kanga kudumise kohta, passib aga samavõrd ka peenemat ketrustööd iseloomustama. Pikk oli see istumine tõesti. Asjal oli muidugi mõte sees, võib öelda, et selline väike "projekt" isegi. Nimelt oli mul ammuilma soov Haapsalu salli järele. Teate ju küll, see imeilus salliraamat ja usinad Isetegija kudujad oma imeilusate sallide-rätikutega. Ise ma kahjuks pitsimustrit aga lugeda ei oska. Juhtus, et Anne tuli näitama oma kaunist kudumit ja nii saigi kokku lepitud, et tema võtab ette uue kudumise ning minu poolt tuleb lõng. Aga kui sul on lambad ja vokk ja sa ketrad, siis pole ju põhjust minna poodi lõnga, isegi pitsilõnga järele mitte.

Ketruseks valisin välja pooleaastaselt pügatud maalamba tallede villadest parima. Pehme, pikakiulise, pruunikas-musta värvusega. Nagu kirjutab Haapsalu salli raamatki, kasutati ajalooliselt valge lõnga kõrval ka naturaalset halli ja musta ning enamasti just tallede seljavillast kedratud lõnga.

Haapsalu salliks sai ühekordne maavillane tallelõng, mustriks nuppudega pajulehekiri.

Lõngakulu natuke alla 100 grammi.

Kuigi peenikese lõnga ketramine oli pikk-pikk ja Anne pooleli kudumine pidi ootama uue värtnatäie jagu lõnga, tundub mulle praegu, et kõikse raskem on Haapsalu salli puhul hoopis see, kuidas teda pildile saada. Nagu juuresolevatelt fotodeltki näeb, ei õnnestunud see mul just hästi.
Sall on aga mõnus ja pehme, selline oma. Loodetavasti nii mõnigi saab nüüd innustust ja ketrab endagi salli või rätiku jaoks mõeldud lõnga ise. Meil Annega on igatahes järgmine töö kavas ning mul voki peal valmimas uus lõng, seekord lambahall. Ainult, et muster on veel valimata, nad ju kõik omamoodi kaunid.