Villakammid

Villa kammimist peetakse üheks vanimaks villatöötlemise viisiks. Mis tundub ju igati loogiline, kui mõelda, et vanasti (ja mõnede rahvaste juures ka tänasel päeval) saadi loomadelt villasid ka nende kammimise teel. Lõngaketramine oli otseselt seotud kangakudumisega, selleks vajati pikakiulist tugevat lõimelõnga, mille jaoks sobis paralleelsete kiududega kammvill ja sellest kedratud lõng kõige paremini. Kammimise teel saab mitmekihilise villaga lammaste villast eraldada pikad pealis-ja üleminekuvillkarvad, järele jäävad lühikesed pehmed alusvillkarvad. Mis omakorda on sobilikud kraasimiseks. Sellist kraasitud, lühikese kiuga villast kedratud lõnga kutsuti mõnel pool ka koelõngaks.

Olen siiamaani oma lammaste villasid ainult kraasinud. Meie talu lambad annavad aga väga erisugust villa, alates peenvillast kuni jämevillani välja. Erisugused villatüübid vajavad ka erisugust töötlemist, nii katsetasingi lisaks kraasimisele villa kammimist. Sellekohast õpimaterjali on internetis palju, leidsin Sue Macniven`i video, milles ta kasutab samasuguseid Louet`i villakamme (küll kaherealisi, mis pidid töötama tõhusamalt).
Kammitud vill jäi mõnusalt sileda pinnaga ja väga ilusa läikega. Kuna villakammid on väikesed, siis ka kammitud villalindid tulid tillukesed, nii proovisin kedrata kedervarre mitte vokiga.
Pean mainima, et minu jaoks oli heietamine kammvillast keerulisem kui kraasitud villast. Villakiud on kammvillal tihedasti üksteise vastas, nii on heide andmine raskem ja ehk polnud kedervars seekord villale ka vastava raskusega. Lõng kedervarrel aga paistab ilus sile ja kauni läikega ikka.

Siin hea näide siis sellest, kuidas villakammidega ümber käia: