Uue aasta teise päeva ilus, külm ja karge hommik Esnas. Kadri oli meie saabudes jõudnud juba lambarasva mõisaköögis sulatada. Muud ettevalmistused tegime sealsamas, igaüks sai vajaliku pikkusega küünlatahid pulga külge siduda ja raskuseks väikesed mutrid alla rippuma. Ja siis välja, mõisa verandale küünlaid kastma. Ikka nii, et kordamööda sularasva sisse ja välja. Ja nii jälle uuesti ja uuesti, kindlas rütmis, tahtide otsa seotud mutrite vaikne kõlksatus vastu potipõhja. Kuidagi väga rituaalne oli see.
Vahepeal kui sularasv tahtis natuke rohkem hangumist ja meie varbad ülessulatamist, tegime tutvust Esna mõisa ruumidega ja imetlesime mõisapargi vaateid.
Ja taas verandale, kuni lumivalged küünlad me arvates parajaks said kastetud.
Aga siin üks võimas jääpurikas sealsamas veranda katuseääres. Seegi ju omamoodi kastmine, eks ole.
Aitäh Kadrile ja Indrekule Esnas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar