reede, 26. august 2011

Kadakane

Päris valus oli vaadata, kuidas mitukümmend saagide ja kirvestega varustatud meest kadarikus lausraiet tegid. Meelel mul see, kuidas endise linnainimesena oma väikeses aias igat istutatud (kultuur) kadakat poputatud sai- talvel raske lume eest ja varakevadel päikesepõletuste eest kattes. Ja see, kuidas maale elama tulles oli hinges lootus, et meiegi maalapil ometi kasvaks kadakaid. Mõelda vaid, üks kasvaski vana kiviaia veerel, kuni kitsed- lambad maiustamas käisid. Praegu on me ainumas õues looduslikult kasvav kadakas täpselt samasugune roostepruun, nagu see Muhumaal mahavõetu. Saega kallale veel ei lähe. Lootus on, et sitke põõsaspuuke näitab uuesti eluvaimu.

Möödunud laupäeval Muhumaa põhjaranniku pangapealsel oli jõutud juba üksjagu kadakaid maha võtta. Käimas olid MTÜ MuhuMaaLamba talgupäevad, eesmärgiks puhastada jupike rannikuala kadakatest ja muudest puudest ning taastada uuesti alvar, kus saare lambaid karjatada. Talgupäevade juurde kuulus ka loopealsele karja-aia ehitamine. Et tegu paese pinnasega, millel mullakihti vaevu 10-15 cm, ei tulnud kõne allagi traataia tegemine, pealegi poleks see sobinud sealsele looduskaitsealale. Looduslikest kohapealsetest materjalidest, lihtsalt teostatav risuaed- sellise aia rajamist me saarerahva lahke kutse peale õpetama läksimegi.
Meil endal on taoline aed juba mitmendat aastat lambapiirdeks. Kasutasime kõiksugu "risu"- oksi, hagu ja isegi vanu lauajuppe, mis kütteks liig pehkinud. Ühesõnaga, selline kraam, mis muidu lõkkesse läheb.

Muhumaal oli risuaia ehitamiseks käes parim materjal. Sealsamas raiutud kadakas ja mänd- okaspuud, mis peavad kõige kauem vastu kõdunemisele. Ei kusagilt kaugelt vedada, ainult võta ja ehita. Lühikese poole päevaga sai valmis ligi 40 meetrit aeda, ilma ühtegi naela või kruvi kasutamata. Aed jäi vahva, otse loodusest ja otse loodusesse tagasi. Minagi sain lõpuks oma kadakasest südamevalust lahti, oleksin tahtnud mõned koormad roostepruune kadakahunnikuid endalegi aiaehituseks varuda :) Ja see üle tuulepealse ranniku leviv värske kadakaraie lõhn oli ka nii meelierutav...
Eestimaine loodus on õnneks veel nõnda rikkalik, mitte ainult lepp, vaid ka kadakas võib võsasse kasvada. Ja õnneks võsastub ta ikka ja jälle. Nii jätkub meile nautimiseks ilusaid loopealseid kadarikke ja männikuid ja ka piisavalt puitu, millest loodusaedasid meisterdada.

Kadakas e. harilik kadakas, kadajas, kattai, kadak
(Juniperus communis L.)

Kadakas on küll seike pisike puu, aga teda on inimesele alati taaris. (Kaarma)

Õnneks on ka meie ainukesele kodusele kadakale lisa tulemas, kraaviperved on täis kadakate lapsukesi ja siin-seal põllul samuti. Nii et ehk mõne aja pärast ei peagi me minema saarte peale, et korjata selliseid imehäid priskeid kadakamarju.
Et nüüd mitte liiga pikaks jutuks ei läheks, siis risuaiast ja selle ehitamisest tuleb täitsa eraldi juttu teha teine kord.


Tervitustega lahedatele muhumaalammastele ja talgulistele!


3 kommentaari:

  1. Kas sa oled kallistanud tammepuud või kaske või asetanud selja vastu puud,ning tunda saanud midagi...ütle sina mida oled tundnud,ei hakka ma sulle ette ütlema mida olen tundnud...

    VastaKustuta
  2. Selline aed lammastele sobib vist ilusti tõesti, aga kitsi see ju kinni ei hoia- või oled proovinud?

    VastaKustuta
  3. Osasid kitsi ei hoia tegelikult miski aed kinni, kui nad ikka on nõuks võtnud üle minna :)
    Risuaia taga mul kitsed pole olnud, nii et ei oska öelda. Kaldun siiski arvama, et see neid ei pea, hüppavad peale ja tulevad üle.
    Aga nad aitavad meil risuaeda teha- söövad lehed ja koorivad oksad:)

    VastaKustuta

LinkWithin

.