neljapäev, 5. jaanuar 2012

Bobik

Kaks hästi vahvat vanaprouat tulid suve alguses sooviga, et ketraksin nende koerte karvast lõnga. Olin lahkelt nõus. Läksime koerakarva vaatama. Seda oli terve auto pagasiruum täis! Ketran terve aasta, mõtlesin siis. Ega palju mööda pannudki, nüüd üle poole aasta möödas, ikka ketran ja kotitäied ei näita kahanemise märke :)
Küsisin, kelle karv on? Üks suur kotitäis vana-inglise lambakoera jagu. Ohkasin- see pole karv, mis kuuluks mu lemmikute hulka. Varasemad kogemused selle tõu karvaga ei pakkunud kohe üldse ketramise naudingut, päris palju nägin eelnevalt vaeva, et tulemusega võiksin rahule jääda. Aga lubadus on lubadus. Nii see kotitäis mu koju ikkagi rändas.
Vana-inglise lambakoer ehk bobtail (Eestis hellitavalt bobik) on võrdlemisi vana tõug. Päritolult inglane, nagu nimigi ütleb. Nimetus bobtail (tömpsaba) tuli aga sellest, et koertel kupeeriti sabad, kuna Inglismaal kehtinud koeramaksust olid vabastatud töökoerad. Just mahalõigatud saba oli märk sellest, et tegu on töökoeraga.
Omaaegsest tublist ja sitkest töökoerast, kes aitas karjustel lambakarju koos hoida ja neid liikvele ajada, on tänaseks päevaks saanud aretuse tulemusel tore karvane lemmikloom, kel algsed tööomadused võrdlemisi tagasihoidlikud. Rikkalikku karva on aegade jooksul aina atraktiivsemaks aretatud, algupärastel oli see tunduvalt tagasihoidlikum. Siiski oli seda piisavalt palju, nii pügasid karjused koos lammastega ka oma bobtaile, kuna koerte karv kippus pulstuma ja viltuma. Tänu heale vildistumisele kasutati vana-inglise lambakoera pügatud karva ka heade soojade esemete viltimisel.
Niisiis asusin koerakarva koti kallale võrdlemisi suure eelarvamusega. Sain aga hoopis meeldiva üllatuse osaliseks, kui leidsin toredat pikakiulist imeilusat beežikat ja pruunikat karva. Igaks juhuks küsisin uuesti üle, kas tegu ikka vana-inglase karvaga. Selgus, et koer elab mereäärses kodus ja selline kliima on mõjutanud tema karva sedavõrd, et standardile vastav helehall kasukas on muutnud värvi. Kiud oli ilus pikk ja pehme, lausa lust ketrajale. Koera valge karvkatte osa oli aga ootuspärane, küllaltki lühike, sekka jäika pealiskarva ja palju pusasid. Imeilusad beežikad-pruunikad toonid tegid meele rõõmsaks, lõng tuli ilus, nii sain hakkama ka tõrksama valgega. Igatahes koeraomanik jäi rahule. See ju peamine. Ja mina ise ikka ka :)

Kahjuks ei anna pilt edasi neid mõnusaid- mahedaid looduse toone. Selle vana-inglise lambakoera pehmeid pruunikaid karvu ketraksin kohevaks lõngaks uuesti iga kell. Valge osa aga jätaksin hea meelega viltijatele :)
Heledama lõnga koerakarv on kraasitud kokku sama värvi lambavillaga, tumedam on puhas koerakarvane lõng (tellija soovil). Valges lõngas on lambavill pooleks koerakarvaga.
Ühekordse koerakarvase lõnga korrutasin kokku ühekordse lambavillase lõngaga. Kõiki lõngasid pesin koerašampooniga ja vanutasin hästi kergelt. Koerakarva lõngale iseloomulik karvasus hakkas välja tulema juba lõnga vihti seades.

Millised lõngad valmivad teise vanadaami koerakarva varudest, sellest juba mõnel teisel korral. Etteruttavalt mainin, et ilusad pehmed toonid pärinevad puudlilt ja lõuna-vene lambakoeralt.

4 kommentaari:

  1. Ma just nädala jagu tagasi pügasin oma ema vana-inglise lambakoera ja võtan hoogu, et see vill ära kedrata eks näis kuidas õnnestub. Sinu lõngad tunduvad pildil küll väga kenad! Huvitav miks see nii on, et valget värvi vill teistsugune on, kui värviline- ma ei pannud pügades küll tähele erilist vahet.

    VastaKustuta
  2. Aitäh Silvia! Lõngad meeldisid mulle endale ka, nii et päris kahju oli neid ära anda :)
    Ei teagi miks, mulle endale on juhtunud kätte sellised bobiku karvad, milles just valge osa ei ole kõige parem. Võib-olla on see juhus, või olen ma ise ehk liiga valiv:)
    Tõusiseselt võivad koera karvkatte erinevused samuti päris suured olla. Ja loomulikult on ka koera erinevate piirkondade karvad erinevate omadustega. Lisaks veel see, kuidas on koera hooldatud, kuidas karva kammitud jne.
    Konkreetse koera valgetest karvadest noppisin välja siiski ka hästi peent ja pehmet siidisemat kiudu, ilmselt kaelapiirkonna oma. Hoolikamal( teadlikumal) harjamisel või kammimisel saab eraldada kohe ka parimad palad.

    VastaKustuta
  3. Minu esimene koerakarva ketramise kogemus oli just selle koeraga ja võib-olla olin liiga võhik, aga tundus nii mõnus. Igatahes tore koer ja mõnus vill.

    VastaKustuta
  4. Kindlasti on mõnus koer ja karv, Merike.
    A, ma olen ise laisaks läinud, ei viitsi enam mässata, sestap tahan sellist kiudu kedrata, mis võimalikult vähese eeltöötlemiseta kohe parim on :)

    VastaKustuta

LinkWithin

.