Ketrama koerakarva Tartusse

Koerakarvalõngast valmistatud kudum on armas, soe, pehme ja sõbralik - täpselt selline, nagu Su enda neljajalgne lemmik.

Hea koerakarva omanik! Ootan Sind koerakarva ketramise õpituppa, mis toimub 25. veebruaril, algusega kell 12 Antoniuse Gildi Meistritemaja saalis (asukohaga Lutsu tn. 5 Tartus).

Teeme juttu:


- koerakarvast kui iidsest käsitöömaterjalist;
- koerakarva omadustest;
- sellest, mida tasub tähele panna, kogudes koerakarva lõnga valmistamiseks;
- kuidas koerakarva pesta ja säilitada;
- koerakarva kasutamisest koos teiste loomsete kiududega;
- koerakarvase lõnga pesemisest


Asume asja kallale:

- Sorteerime ja nopime koerakarva ja lambavilla;

- Kraasime (trummelkraasi ja käsikraasidega) koerakarva eraldi ja koos lambavillaga;- Ketrame kedervarre ja soovi korral ka vokiga;

- Korrutame lõnga ja valmistame lõngavihi haspli või viipsipuuga

Koolitus maksab 25.- EUR.

Hinna sisse kuulub 5-tunnine õpituba, kirjalik materjal käsitletatavatest teemadest, materjal kraasimiseks ja ketramiseks (erinevad lambavillad). Väike kohvi- ja teepaus koos suupistetega.

Käsitöövahendite pärast ei pea Sa muretsema, võtan kõik vajaliku kaasa. Mõned on mul müügiks ka- kedervarred ja käsikraasid. Aga muidugi, too võimalusel oma töövahendid koos koerakarvaga samuti ühes.

Palun võta eelregistreerimiseks ühendust e-meili teel: julikaroos@hotmail.com või helista mulle telefonile 5218299.
Peale registreerimist saadan koolituse arve. Eelregistreerimine toimub kuni 18.veebruarini.
Kohtade arv on piiratud (10 osalejat).

Hiljem lisatud: 25.veebruari koolituse kohad Tartus on täis.

Anna oma soovist mulle aga kindlasti teada: julikaroos@hotmail.com
Aitäh!




Kohtumiseni!


Julika Roos
Jaani talust Pärnumaal

Pildil: erinevat "tõugu" koerakarvalõngad, kedratud kedervarre ja vokiga.

Mmm...angoora

Vaniljejäätis on kõige parem - selline mõte mul pähe tuli, kui olin pestud ja kuivatatud angooralõnga uuesti vihti kerinud ning seda valget kuhilat vaatasin. Kui arvukatest ahvatlevatest jäätisepakkumistest valin ma välja ikka jäätise, mis puhas klassika, siis ketrusköögis on aina põnevam maitsta uusi materjale.

Ketrasin angoora küüliku villakarva esimest korda. Ja piisas, et olla juba täielises vaimustuses. Seda kiudu on nii- nii mõnus kedrata!

Kahtlen, kas ma nüüd üldse tahangi pikka aega lambavilla kätte võtta :)

Et saada ettekujutust, millega tegemist, otsustasin teha esimese lõnga puhtast angoorast. Mind võlus angoora kiu peensus, siidine pehmus ja ilus läige. Soovisin seda kõike ka lõngas edasi anda ja nii valisin ketrusviisiks kammketruse. Päris puhas kammlõng see siiski ei ole, sest ettevalmistamisel ei kasutanud ma villakamme, vaid tihedaid Louet`i käsikraase. Kasutasin neid ainult niipalju, et kiudu veidi korrastada.

Angoora on kodumaine, Vaike talu Merikeselt ja Airilt, kes peab Eestis suurimat ning tõenäoliselt ka ainukesest farmimõõtu angoora küülikute kasvandust.

Vaniljejäätise maiustamisega võib väga kergesti liiale minna, eriti kui see on tehtud sellise retsepti järgi. Leevendust ja pehme pai teeb siis kaelale üks õrn ja imesoe angoorane sall.

Nojah, selle pildi asemel peaks tegelikult olema nüüd sallipilt :) Aga küll ta tuleb.
Olge terved!

Karjakoerte pesa

Hetkel on küll asjalood sedasi, et kui rahvaloendaja jõuaks ankeedi täitmisel sinnamaani, kus küsimus ametinimetuse kohta, siis vastaksin esimese hooga: "Koerakarva ketraja."

Natuke järele mõeldes aga, et peamiselt ikka lamba- ja koera(karja)kasvataja. Sest kui sul on 10 koera, siis see juba on kari :)

Ketramine on kahtlemata väärt amet, mis vajab aina harjutamist ja täiendamist ning võiks vabalt täita kõik päevad. Seda tööd on aga veelgi toredam teha, kui kohe käepärast võtta head ja erisugust lambavilla. Ja küll on hea, kui lambakasvatuse juures on sul abiks truud kaaslased, kes töö kergemaks ja kindlamaks teevad.

Jaani talu võtab üha rohkem töötavate karjakoerte suuna. Me elame koos tublide karja ajavate bordercollie`dega ja karja kaitsvate maremma-abruzzi lambakoertega. See on meie elu, siin on koera elu. Teistmoodi enam ei oska ja ei tahakski.

Et meie tegemisi, teadmisi ja kogemusi paremini huvilistele edasi anda, kolime koerateemadega üle uude päevikusse.

Oled lahkesti kutsutud külastama meie karjakoerte pesa siin.
Praegu on leheküljed veel päris tühjad, aga õige varsti tuleb nii juttu, pilte kui ka asjaomast õppematerjali.

Bobik

Kaks hästi vahvat vanaprouat tulid suve alguses sooviga, et ketraksin nende koerte karvast lõnga. Olin lahkelt nõus. Läksime koerakarva vaatama. Seda oli terve auto pagasiruum täis! Ketran terve aasta, mõtlesin siis. Ega palju mööda pannudki, nüüd üle poole aasta möödas, ikka ketran ja kotitäied ei näita kahanemise märke :)

Küsisin, kelle karv on? Üks suur kotitäis vana-inglise lambakoera jagu. Ohkasin- see pole karv, mis kuuluks mu lemmikute hulka. Varasemad kogemused selle tõu karvaga ei pakkunud kohe üldse ketramise naudingut, päris palju nägin eelnevalt vaeva, et tulemusega võiksin rahule jääda. Aga lubadus on lubadus. Nii see kotitäis mu koju ikkagi rändas.

Vana-inglise lambakoer ehk bobtail (Eestis hellitavalt bobik) on võrdlemisi vana tõug. Päritolult inglane, nagu nimigi ütleb. Nimetus bobtail (tömpsaba) tuli aga sellest, et koertel kupeeriti sabad, kuna Inglismaal kehtinud koeramaksust olid vabastatud töökoerad. Just mahalõigatud saba oli märk sellest, et tegu on töökoeraga.

Omaaegsest tublist ja sitkest töökoerast, kes aitas karjustel lambakarju koos hoida ja neid liikvele ajada, on tänaseks päevaks saanud aretuse tulemusel tore karvane lemmikloom, kel algsed tööomadused võrdlemisi tagasihoidlikud. Rikkalikku karva on aegade jooksul aina atraktiivsemaks aretatud, algupärastel oli see tunduvalt tagasihoidlikum. Siiski oli seda piisavalt palju, nii pügasid karjused koos lammastega ka oma bobtaile, kuna koerte karv kippus pulstuma ja viltuma. Tänu heale vildistumisele kasutati vana-inglise lambakoera pügatud karva ka heade soojade esemete viltimisel.

Niisiis asusin koerakarva koti kallale võrdlemisi suure eelarvamusega. Sain aga hoopis meeldiva üllatuse osaliseks, kui leidsin toredat pikakiulist imeilusat beežikat ja pruunikat karva. Igaks juhuks küsisin uuesti üle, kas tegu ikka vana-inglase karvaga. Selgus, et koer elab mereäärses kodus ja selline kliima on mõjutanud tema karva sedavõrd, et standardile vastav helehall kasukas on muutnud värvi. Kiud oli ilus pikk ja pehme, lausa lust ketrajale. Koera valge karvkatte osa oli aga ootuspärane, küllaltki lühike, sekka jäika pealiskarva ja palju pusasid. Imeilusad beežikad-pruunikad toonid tegid meele rõõmsaks, lõng tuli ilus, nii sain hakkama ka tõrksama valgega. Igatahes koeraomanik jäi rahule. See ju peamine. Ja mina ise ikka ka :)

Kahjuks ei anna pilt edasi neid mõnusaid- mahedaid looduse toone. Selle vana-inglise lambakoera pehmeid pruunikaid karvu ketraksin kohevaks lõngaks uuesti iga kell. Valge osa aga jätaksin hea meelega viltijatele :)

Heledama lõnga koerakarv on kraasitud kokku sama värvi lambavillaga, tumedam on puhas koerakarvane lõng (tellija soovil). Valges lõngas on lambavill pooleks koerakarvaga.
Ühekordse koerakarvase lõnga korrutasin kokku ühekordse lambavillase lõngaga. Kõiki lõngasid pesin koerašampooniga ja vanutasin hästi kergelt. Koerakarva lõngale iseloomulik karvasus hakkas välja tulema juba lõnga vihti seades.

Millised lõngad valmivad teise vanadaami koerakarva varudest, sellest juba mõnel teisel korral. Etteruttavalt mainin, et ilusad pehmed toonid pärinevad puudlilt ja lõuna-vene lambakoeralt.

Kukesammul

Pilkane pimedus. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Talveunine olemine. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. Hallid ajud, tuhmid silmad, kurvad ilmad.

Ja siis tuleb pööripäev. Päevatera kukub kui täht kottpimedusse. Valguseraas hakkab kasvama. Kukk oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust- seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja- jookseb jaanipäevani.

Pööripäev tuleb. Ajab ära asemelt. Uni läheb uksest välja. Maast lahti, magada pole enam mahti. Uimane olemine saab otsa. Hing hellaks, jalg kergeks, selg sirgeks. Silm selgeks, meel helgeks.

Valgus kasvab kui kõrvitsataim. Kevad käega katsuda.

Anu Raud. Pööripäev. Lk. 153. Juturaamat, 2011.

Imeline raamat! Hea ja armas poetas mulle kingikotti. Aitäh!

Helgust ja heledust- seda just! Meile kõigile.

Käsitööga kohvikusse - ketrama koerakarva

Koerakarvad supi sees on puhas kiudaine, kirjutas kord Koertekoja kodalane foorumis joonealuse lausena :)

Hea koerakarva omanik! Kui oled huvitatud oma lemmiku rikkaliku karvakatte kasutamisest ka muul viisil, ootan Sind 03. detsembril kell 12 kohvikusse Kompott koerakarva ketramise õpituppa.

Teeme juttu:


- koerakarvast kui iidsest käsitöömaterjalist;
- koerakarva omadustest;
- sellest, mida tasub tähele panna, kogudes koerakarva lõnga valmistamiseks;
- kuidas koerakarva pesta ja säilitada;
- koerakarva kasutamisest koos teiste loomsete kiududega;
- koerakarvase lõnga pesemisest


Asume asja kallale:


- Sorteerime ja nopime koerakarva ja lambavilla;

- Kraasime (trummelkraasi ja käsikraasidega) koerakarva eraldi ja koos lambavillaga;- Ketrame kedervarre ja vokiga;

- Korrutame lõnga ja valmistame lõngavihi haspli või viipsipuuga

Koolitus maksab 15.- EUR.

Hinna sisse kuulub 3-tunnine õpituba, kirjalik materjal käsitletatavatest teemadest, materjal kraasimiseks ja ketramiseks (erinevad lambavillad).

Kohv/tee ja maius "Kirju koer" kohviku köögipoolelt.

Käsitöövahendite pärast ei pea Sa muretsema, võtan kõik vajaliku kaasa. Mõned on mul müügiks ka- kedervarred ja käsikraasid.

Aga muidugi, võta võimalusel oma töövahendid koos koerakarvaga samuti ühes.

Kohtade arv on piiratud. Palun võta eelregistreerimiseks ühendust e-meili teel: julikaroos@hotmail.com või helista mulle telefonile 5218299.

Kohvik Kompott asub Tallinnas, Narva mnt. 36. Vaata lisaks: www.kompott.ee


Kohtumiseni!


Julika Roos
ketrav koera- ja lambakasvataja Jaani talust

Vill on vill on vill

Gertrude Stein`i poolt kuulsaks kirjutatud " roos on roos on roos " kõlab muidugi märksa ilusamini, kuid villane tsitaat ka täitsa soe ja mõnus. Ja asjad ongi täpselt nii nagu nad on. Taas saab laadatee ette võetud, head villad kaasas. Kasvasid need suvel-sügisel sellised mõnusad, et passib järjekordsele Mardilaadale viia küll. Teised heavillaseltsilised tulevad samamoodi. Kohtumiseni!