Kukesammul

Pilkane pimedus. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Talveunine olemine. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. Hallid ajud, tuhmid silmad, kurvad ilmad.

Ja siis tuleb pööripäev. Päevatera kukub kui täht kottpimedusse. Valguseraas hakkab kasvama. Kukk oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust- seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja- jookseb jaanipäevani.

Pööripäev tuleb. Ajab ära asemelt. Uni läheb uksest välja. Maast lahti, magada pole enam mahti. Uimane olemine saab otsa. Hing hellaks, jalg kergeks, selg sirgeks. Silm selgeks, meel helgeks.

Valgus kasvab kui kõrvitsataim. Kevad käega katsuda.

Anu Raud. Pööripäev. Lk. 153. Juturaamat, 2011.

Imeline raamat! Hea ja armas poetas mulle kingikotti. Aitäh!

Helgust ja heledust- seda just! Meile kõigile.

Käsitööga kohvikusse - ketrama koerakarva

Koerakarvad supi sees on puhas kiudaine, kirjutas kord Koertekoja kodalane foorumis joonealuse lausena :)

Hea koerakarva omanik! Kui oled huvitatud oma lemmiku rikkaliku karvakatte kasutamisest ka muul viisil, ootan Sind 03. detsembril kell 12 kohvikusse Kompott koerakarva ketramise õpituppa.

Teeme juttu:


- koerakarvast kui iidsest käsitöömaterjalist;
- koerakarva omadustest;
- sellest, mida tasub tähele panna, kogudes koerakarva lõnga valmistamiseks;
- kuidas koerakarva pesta ja säilitada;
- koerakarva kasutamisest koos teiste loomsete kiududega;
- koerakarvase lõnga pesemisest


Asume asja kallale:


- Sorteerime ja nopime koerakarva ja lambavilla;

- Kraasime (trummelkraasi ja käsikraasidega) koerakarva eraldi ja koos lambavillaga;- Ketrame kedervarre ja vokiga;

- Korrutame lõnga ja valmistame lõngavihi haspli või viipsipuuga

Koolitus maksab 15.- EUR.

Hinna sisse kuulub 3-tunnine õpituba, kirjalik materjal käsitletatavatest teemadest, materjal kraasimiseks ja ketramiseks (erinevad lambavillad).

Kohv/tee ja maius "Kirju koer" kohviku köögipoolelt.

Käsitöövahendite pärast ei pea Sa muretsema, võtan kõik vajaliku kaasa. Mõned on mul müügiks ka- kedervarred ja käsikraasid.

Aga muidugi, võta võimalusel oma töövahendid koos koerakarvaga samuti ühes.

Kohtade arv on piiratud. Palun võta eelregistreerimiseks ühendust e-meili teel: julikaroos@hotmail.com või helista mulle telefonile 5218299.

Kohvik Kompott asub Tallinnas, Narva mnt. 36. Vaata lisaks: www.kompott.ee


Kohtumiseni!


Julika Roos
ketrav koera- ja lambakasvataja Jaani talust

Vill on vill on vill

Gertrude Stein`i poolt kuulsaks kirjutatud " roos on roos on roos " kõlab muidugi märksa ilusamini, kuid villane tsitaat ka täitsa soe ja mõnus. Ja asjad ongi täpselt nii nagu nad on. Taas saab laadatee ette võetud, head villad kaasas. Kasvasid need suvel-sügisel sellised mõnusad, et passib järjekordsele Mardilaadale viia küll. Teised heavillaseltsilised tulevad samamoodi. Kohtumiseni!

Mihklipäeva soolatopsid

Lootus, et üleilmaline Maa soojenemine, milles inimese käsi viimaste teadusuurimuste järgi ikka kohe kõvasti mängus, võiks tuua meile õitsevad apelsinipuud ja värvilised korallimered, on vast tugevalt ulmeline. Pigem tuleb leppida tõsiasjaga, et atmosfääri ja ookeanide pidev temperatuuritõus tähendab meie laiuskraadidele taas omaseid kliimamuutusi- kevad on taas kevade moodi, suved suvesoojad ja talv koos rinnuni ulatuvate lumehangedega.

Ja nii mõtleb minusugune pisike eestimaine lambakasvataja (karjaloomade sh lammaste pidamine tekitab kasvuhooneefekti ja suurendab globaalset kliimasoojenemist ning sellest tulenevaid probleeme), ja teiselt poolt alailma külmetav inimene- kuidas nende muutustega toime tulla? Kuidas anda oma panus üleüldiseks ja sealjuures ka isiklikuks heaoluks. Ehk mõtle suurelt ja tegutse kohapeal :)

Tuleb endale oma lammastest ise kasukas teha! Ja nagu ikka, suuri asju alusta väikestest ja seda ma ka tegin- esimesena said kodusel teel pargitud kasuka taskud ehk jäärakotid.

Järgneb...

Metsahõrk

Pilti ja juttu seentest on jagunud nüüd pikka aega igale poole, küllap suurem enamus sellest juba kenakesti tüdinenud ka. Kiikasin korraks meie blogi köögipoolele, sealgi näitas statistika, et valdavavalt on lugejad jõudnud siia mitme nädala jooksul lugema eelkõige läbi otsingusõna "lehter-kukeseen". Just sellest heast söögiseenest oli eelmisel aastal mul siin juttu.

Ega ma teid nüüd rohkema seenelugudega tüüdata tahakski, kui vaid korraks jagada rõõmu oma metsaleidudest. Tavapärasele riisika-pilvikuretkele minnes leidsime seekord lisaks küllusliku saagi tõelisi hõrgutisi:

Timpnarmik ja pruunjas narmik.

Muidu neil muud vahet polegi, kui väike värvierinevus ja ühel ulatuvad kübara all narmad seene jalapinnale, teisel mitte. Imehead söögiseened mõlemad.

Ja lehter-kukeseen, mu lemmik! Leidsin esimest korda ja palju-palju, nii et jätkus kohe pannile panemiseks, süüa isu täis koos krõbeda saiaga, marineerida, külmutada ja moosiks keeta. Jajah, nimelt moosiks. Ja sellega minu seenejutt nüüd siinkohal otsa saabki, et jätkuks ruumi ühele toredale retseptile. Mahe ja peen maksapasteet, just õige maitsekaaslane kukeseene moosile :)

Majaprovva maksapasteet, väljavöte kokkaraamatust aastast 18...


Poolteist naela magedat seapekki.
Kaks ilusat lamba (vasika) maksa.


Leotatakse röösa piima sees, tömmatakse maksa kölumahk maha ja löigatakse väiksesteks tükkideks.


Pandakse kastrolli ja lisatakse sinna juurde pool tolli värsket vöid, soola, möni tera pipart, paar loorberilehte, üks kooritud seller, üks puhastatud petersell, ja üks puhastatud porgand, paar kooritud sibulast ja näpu otsa täis majoraani.


Nüüd pandakse kaas pääle ja lastakse pehmeks moorida, siis kallatakse leen kaussi ja kui liha on külmaks läinud, siis lastakse kolm korda läbi lihamasina.


Pandakse kastrolli sisse tagasi, lastakse rasvasem jagu sinna juurde, tehakse kuumaks, öerutakse läbi jöhvisöela.


On külmaks läinud, siis lisatakse sinna juurde kövasti ümber segades veini klaasi jagu konjakki, söögilusika täis rummi, ja väikese ölleklaasitäis Madeira Wiina.


Nüid tehakse poogen valget paberit vöiga kokku ja litsutakse selle üle pasteedi ja pandakse jäätuse pääle.


Ja siis pistetakse höbe lusikas kuuma vee sisse ja pandakse sellega laastu löigateks see pasteet liua pääle, ehitakse päält tsitroni siivide ja peterselli lehtedega ära.


Hääd isu!

Kadakane

Päris valus oli vaadata, kuidas mitukümmend saagide ja kirvestega varustatud meest kadarikus lausraiet tegid. Meelel mul see, kuidas endise linnainimesena oma väikeses aias igat istutatud (kultuur) kadakat poputatud sai- talvel raske lume eest ja varakevadel päikesepõletuste eest kattes. Ja see, kuidas maale elama tulles oli hinges lootus, et meiegi maalapil ometi kasvaks kadakaid. Mõelda vaid, üks kasvaski vana kiviaia veerel, kuni kitsed- lambad maiustamas käisid. Praegu on me ainumas õues looduslikult kasvav kadakas täpselt samasugune roostepruun, nagu see Muhumaal mahavõetu. Saega kallale veel ei lähe. Lootus on, et sitke põõsaspuuke näitab uuesti eluvaimu.

Möödunud laupäeval Muhumaa põhjaranniku pangapealsel oli jõutud juba üksjagu kadakaid maha võtta. Käimas olid MTÜ MuhuMaaLamba talgupäevad, eesmärgiks puhastada jupike rannikuala kadakatest ja muudest puudest ning taastada uuesti alvar, kus saare lambaid karjatada. Talgupäevade juurde kuulus ka loopealsele karja-aia ehitamine. Et tegu paese pinnasega, millel mullakihti vaevu 10-15 cm, ei tulnud kõne allagi traataia tegemine, pealegi poleks see sobinud sealsele looduskaitsealale. Looduslikest kohapealsetest materjalidest, lihtsalt teostatav risuaed- sellise aia rajamist me saarerahva lahke kutse peale õpetama läksimegi.
Meil endal on taoline aed juba mitmendat aastat lambapiirdeks. Kasutasime kõiksugu "risu"- oksi, hagu ja isegi vanu lauajuppe, mis kütteks liig pehkinud. Ühesõnaga, selline kraam, mis muidu lõkkesse läheb.

Muhumaal oli risuaia ehitamiseks käes parim materjal. Sealsamas raiutud kadakas ja mänd- okaspuud, mis peavad kõige kauem vastu kõdunemisele. Ei kusagilt kaugelt vedada, ainult võta ja ehita. Lühikese poole päevaga sai valmis ligi 40 meetrit aeda, ilma ühtegi naela või kruvi kasutamata. Aed jäi vahva, otse loodusest ja otse loodusesse tagasi. Minagi sain lõpuks oma kadakasest südamevalust lahti, oleksin tahtnud mõned koormad roostepruune kadakahunnikuid endalegi aiaehituseks varuda :) Ja see üle tuulepealse ranniku leviv värske kadakaraie lõhn oli ka nii meelierutav...

Eestimaine loodus on õnneks veel nõnda rikkalik, mitte ainult lepp, vaid ka kadakas võib võsasse kasvada. Ja õnneks võsastub ta ikka ja jälle. Nii jätkub meile nautimiseks ilusaid loopealseid kadarikke ja männikuid ja ka piisavalt puitu, millest loodusaedasid meisterdada.

Kadakas e. harilik kadakas, kadajas, kattai, kadak
(Juniperus communis L.)

Kadakas on küll seike pisike puu, aga teda on inimesele alati taaris. (Kaarma)

Õnneks on ka meie ainukesele kodusele kadakale lisa tulemas, kraaviperved on täis kadakate lapsukesi ja siin-seal põllul samuti. Nii et ehk mõne aja pärast ei peagi me minema saarte peale, et korjata selliseid imehäid priskeid kadakamarju.
Et nüüd mitte liiga pikaks jutuks ei läheks, siis risuaiast ja selle ehitamisest tuleb täitsa eraldi juttu teha teine kord.

Tervitustega lahedatele muhumaalammastele ja talgulistele!

Hansalammas

Sellesuvised Pärnu Hansapäevad on juba ammu minevik. Hansalistel-korraldajatel ja sõpradel oli aga põhjust veel korraks kokku tulla, et pidada maha üks pidu. Ja kui juba hansalised, siis ikka keskaegne pidu- lõke üles ja lammas vardasse.

Kadakamarjad on head lambaliha maitsestajad. Kuna mul neid marinaadi jaoks polnud kohe võtta, siis sai lammast hiljem lõkke kohal marinaadi sisse kastetud kadakaoksaga vihelda. Andis mekki juurde küll :)

Üks Jaani talu lammas, kel õnnelik lapsepõlv ja tegus noorusaeg elatud, sai maise karjamaa rajalt aegsasti maha võetud. Et liha jõuaks ikka korralikult laagerduda ja marinaadis kõik head maitsed külge saada.

Tervet lammast oli minul marineerida esmakordne kogemus. Aga mis seal ikka. Natukeseks eeskujuks võtsin kokaraamatu "Sepamaa talu köök", milles Anni Arro kirjeldab, kuidas tema Mamma ehk Epp Maria Kokamägi lammast marineerib. Kogu marineerimise protseduur toimub vannis. Mul säärast vanni käepärast võtta polnud, kuhu terve lambakere sisse sulpsatada. Sestap tegelesin hoopis lamba masseerimisega, võttes eeskujuks õlimassaaži + muud lisandid.

Selleks kulus:
- 2 pudelit head-paremat oliiviõli- ikka extra virgin

- 2 pudelit valget kuiva veini- hea küll, umbes kahe pokaali jagu vähem tegelikult
- soola
- küüslauku ja küüslaugu lehti
- värsket piparmünti
- tüümiani, see oli kuivatatud- oleks küll pidanud olema rosmariin, see lamba klassikaline maitsesõber, aga tüümian oli ka väga hea tegelikult
- aed-piprarohtu, ka kuivatatud
- värske koriandri lehed- mmm...minu lemmikud
- mu meelest ma panin natuke leeskputke ka
- ja muidugi üks terve lammas

Esmalt segasin soola ja õli ning hõõrusin lamba sellega üleni sisse. Veinist ja hakitud maitsetaimedest ( soola ja ürtide kogused on kõik oma äranägemise järgi) valmistatud seguga jätkasin lamba masseerimist. Eelnevalt õlitatud lammas võttis kõik selle pudru täitsa kenasti külge. Ja nii ta rohelisekirjuna ja mõnusalt ürdilõhnalisena maakeldrisse pea 4 päevaks rippuma läks. Iga päev käisin järelele jäänud marinaadiga korra-paar uuesti hõõrumas.

Nagu Anni Arro raamatus, oli meilgi lamba küpsetamise jaoks sepistatud kaadervärk, kus terve lammas pistetakse vardasse ja lõkke kohal siis vastavalt küpsemisele keerutatakse. Selline pikk-pikk lambapidu, mis päädib sellega, et kõikse paremad palad saavad need kõige viimased peokülalised, kui küpsenud liha maitsmine jõuab välis- ja sisefilee söömiseni.

Krõbe ja mahlane, mahe ja ehe! Oeh!

Järgmisena keerame ühe maitsestatud lamba takja- ja rabarberilehtede sisse ning matame maha. Siis teeme lõkke peale, ehk küpsetame lammast maa sees. Kui soovid selles lambaküpsetamises osaleda, anna aegsasti teada. Millalgi septembris teeme ära.