"(...) naine istus tule poole kummardunult, lõikas lapp lapi järel kaunist mustrit, sorteeris karvu värvide järgi, ilustas siit-sealt õrnade tuttide ja tupsudega. Ta värvis ja õmbles ja lappis ja tikkis ja reastas helmes helme järel endavalmistatud niidile, mida ta põhjapõdra valgetest karvadest punuda ja kedrata oskas."
Katkend raamatust "Reis Taimõrile", milles eesti ja baltisaksa päritolu arst, loodusteadlane ja maadeuurija Alexander Theodor von Middendorff kirjedab 1837 aastal toimunud uurimisretke samojeedi rahvaste juurde.
Kui ma eelmise aasta suvel sain Eesti Samojeedide Tõuühingu poolt kutse osaleda samojeedi koerakasvatajate suvepäeval väikese koerakarva ketramise õpitoaga, oli see heaks põhjuseks uurida lähemalt nende toredate koerte ajalugu.
Samojeedi koerte algseks kodumaaks on kauge ja karm Põhja- Siber, täpsemalt Taimõri poolsaar. Oma tõunimegi on nad saanud sealsete põlisasukate, samojeedi keeli kõnelevate rahvaste (neenetsid, eenetsid, nganassaanid jt) järgi. Koertel oli väga tähtis koht nende põlisrahvaste elukorralduses. Seda eelkõige töökoertena jahi-ja kelguretketel, aga ka koos inimestega püstkodades magades neid soojendades. Ja see polegi imekspandav, sest erinevalt teistest algupärastest kelgukoertest, nagu siberi husky või alaska malamuut, kuulub samojeedi koer spitsilaadsete tõugude hulka. Ehk siis polaarspits, keda iseloomustab väga pehme ja rikkalik aluskarv.
Tõesti, pistes käe samojeedi imepehme karvkatte sisse, tunned soojust ja pehmust ning tekib soov see koer endale kaissu haarata. Seda tunnet võimendab veelgi samojeedi koera naerul nägu, mis tuleneb tema ülespoole kaardunud tumedatest mokkadest valges näos, andes koerale äärmiselt heatahtliku kaisulooma ilme.
Samamoodi tekkis naeratus minu näole, kui sain esimest korda samojeedi koera karva katsuda ja lõngaks kedrata. Imepehme, mitte kui karv, vaid pigem vill...
Õigupoolest, otsides erinevaid ülestähendusi ja viiteid samojeedide ja nende koerte kohta, oligi mul eelkõige mõttes leida seoseid koerakarva ja käsitöö vahel. On ju koera- ja teiste loomade karva kasutamine inimese poolt vana tava, ulatudes eelajaloolistesse aegadesse. Küllap ka samojeedi hõimlased, elades nomaadidena kooskõlas loodusega, oskasid ära kasutada kõike tarvilikku ja kättesaadavat eelkõige omaenese lähiümbrusest. Ja ehk annab auväärt A. Th. von Middendorff mulle andeks mu meelevaldse tõlgenduse, et tema reisijutus kirjeldatud samojeedi naise käsitöös võis valgete tutikestena olla kasutusel ka samojeedi koerte valge aluskarv :)
Üldsegi meelevaldne pole aga paralleeli tõmbamine tollaste ja praeguste tublide naiste vahel, kes samojeedi koeri kasvatavad. Sellest annab tunnistust koerakarva ketramise õpitoas osalenute toredad käsitööd. Tiiu, samojeedi koera kasvataja, õppis ära kedervarrega ketramise ja korrutamise ning valmistab nüüd kauneid ja sooje koerakarvaseid mütse ja sokke oma lähedastele. Siin fotol tema imekena kätetöö:
Foto: Tiiu Eesmaa
